Weekend 2018 Laste-eri

Sorry kohe ette kõikidele nõrgenärvilistele esteetidele, kes sõna “kaka” peale juba minestavad jne, sest ma räägin nii nagu asjad teie teismelistega Weekendi ajal on. Seekordse Weekendiga mehistusin minagi.

Ma olen tõeline WEEKENDI fänn olnud. Kolm aastat. Mulle meeldib see kauge rannatümakas, meeldib weekendi hõng, rõõmus melu tänavatel jne. Paraku oli sel korral midagi väga nihu ja ma pidin endale korduvalt meelde tuletama, et INIMESED ON ILUSAD JA HEAD.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Weekendiks maandus mu õuele majutusse 8-ne poistekamp. Ilusad, pikad, sirged ja lihastes. Uhked soengud, kallid riided. Vaatasin neid tulemas ja igaühe silmades säras Tere! kõrval ka klassikaline – Me oleme Tallinnast, me maksame.
 
Poistele oli eraldi väike maja, kus 5 voodikohta ja kolmele maas magamiseks paksud korralikud madratsid ning voodiriided. Kui nad seda nägid, kukkusid paar poju kohe vaimselt kooma. Üks kutt istus voodile ja surus oma spordikoti vastu rinda ning küsis väriseva lõuaga teiselt:”Mis teeme nüüd?!” Teine istus küürakil oma voodil ja pobises pisarais:”No maitea, meile lubati ju voodid, aga nüüd peame maas magama. Selle raha eest?!”  Just teie pärast, suurlinna pöialpoisid, panen ma järgmisel suvel majutusse uue sildi seinale –
 
 
SEE ON MAJUTUS. LÄHIM *HILTON* ASUB 132KM.
 
 
 
Ausalt, ma ei suutnud seda hädaldamist vaadata ega isegi nendega rääkida enam. Mul oli hetkeks tõesti selline tunne, et kas peaksin kohe võtma taskuräti ja tegema kaks ninnut tatust puhtaks. Lasin käed rüppe ja tulin nende juurest ära. Ma lihtsalt EI OLE varem endast pikemaid ja tugevamaid nännipunne näinud.
 
 
Mulle lubati, et poisid ei tarbi alkoholi ega suitseta, on tublid, karsked ja toredad. Nad jõudsid siin olla tunni, kui Jägermeistril lendas kork ja õu oli täis karjumist, lapselikku rõõmu vabanemisest. Suitsetati, ropendati, karjuti üle hoovide. Ja ere näide aju kasutamisest. Aju juhib sõrmi, mis näpivad telefoni. Ja kui sul pole äppi –tühjenda tuhatoos konidest vaid meeter eemal asuvasse prügiaksti – siis sa ei teegi seda. Sest puudub isiklik mõtlemisvõime. Pange vanematena seda tähele. Kui te ütlete tihti:”Kuidas sa selle peale ise ei tule?!”, siis on elementaarne, et ta elab ja õpib läbi äppide – teil on äpilaps.
 
 
 
 
 
 
Õnneks algas Weekend, lärmavad ja ennast meheks joonud pojud lõid tukad püsti, ennast lille ja panid ranna poole ajama. Ja siis ma arvasin oma lihtsameelsuses, et ma võin magama minna… Aga nad tulid ju rannast tagasi ka. Kaasas mitmekordne joove, topelt härga, karjaga sõpru ja lärmakaid tüdrukuid. Nii tore.
Deem… Tegin endale teed ja maandusin teleka ette. Poole tunni pärast ma enam telekat ei kuulnud, sest meie õuel oli avatud umbes 30-le inimesele weekendi avapäeva afterparty. Juhhuuu. Kui te arvate, et ma viskasin hommikumantli nurka ja läksin peole, siis te eksite. Jõin teed ja vaatasin seda lärmavat-lällavat joobes kampa. Enamus neist oli kommijoobes, pilk kui tühi pildiraam, koos kontrollimatu nätsutamise ja täiesti ajuvabade -mu-pea-ei-tea-kus-mu-käed-jalad-asuvad liigutustega. Ma räägin teie lastest.
 
 
 
Ma pole lapsehoidja. Ma pakun majutust.
 
 
 
 
Minus olid segased tunded. Osalt ajasid need lärmakad lapsed mind närvi, sest nad jooksid oma majas sisse-välja, kutsusid sinna kõiki, hüppasid vooditel, lõhkusid ustega, lõugasid kui loomad üle üksteise – kuulmine oli ilmselt weekendile maha jäänud. Ja ma olin niii väsinud, keha oli väsinud, vaim väsinud, tahtsin väga magada. Jah, oleksin võinud kasutada kõrvatroppe, aga kui su hoovis on nii tugev muusika, et isegi enda mõtteid enam ei kuule, siis kõrvatropid enam ei aita.
Teisalt oli mul neist südamest kahju. See habras lumehelbe netipõlvkond, kasvanud vatis ja arvutis. Hästi ära õpitud abitus, paipoisi libe mask ja null vastutust. Kuna vaid üks poiss sellest kambast oli mees, siis räägin ma edaspidi 7 pöialpoisist. Mees, kes rääkis minuga, oskas vabandada kogu kamba eest, oli meeldiv, viisakas ja lugupidav. Ja ma ei saa seda noort meest panna “üksinda-kodus-Kevinitega” ühte patta.
 
 
 
Vaatasin neid ja mul oli nende emadest kahju. Vbl nad muretsesid ja mõtlesid, kuis küll nende “korralikud pojakesed” hakkama saavad. (“Kuidas sa väljaspool kodu küll nii saamatu oled?!”) Vatis kasvatatud, jõusaalid ja kallid riided-jalanõud-juuksegeelid-erakoolid muretsetud, kõik soovid ja soovikesed alati täidetud, kallis viimane tehnika lapsele alati ostetud, välisreisid koolivaheaegadel… Et sul jumala eest millestki puudust ei ole. Normaalne ju. Tüdrukud imekaunis meigis, pikkades punupatsides, vahvates riietes. Joobes. Ei jaksa tantsidagi. Sisutud. Hetkerõõm ja rahu nüristavast kommist. Mul lihtsalt oli neist lastest kahju. Aga kurjam, ikka lõugasid … Lõhkusid toole, hüppasid jalgadega õues laua peal. Loomad on lahti…
Ma kartsin välja minna. Päriselt. Kas keegi saab aru sellest tundest, kui sinu õu on eluaeg su kindlus olnud ja siis ühtäkki sa lihtsalt kardad sinna minna. Deem, see oli kriipi…
Abikaasa läks välja ja palus vaiksemaks tõmmata. Ma ei osanud teha muud, kui lapsi õnnistada ja paluda, et kõrgemad jõud neid kaitseks.
Magama sain 4st.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Järgmisel ööl kogesin seda kõike kui kordusfilmi ja mõistsin – MITTE ÜKSKI NEIST LASTEST EI TULNUD TEGELIKULT SIIA WEEKENDILE. Lapsed tulid vabadust nautima, jooma piiramatult alkoholi, proovima kõiki mõnuaineid, mis kättesaadavad olid ning elama väljaspool kontrolli ja piire. Vastutuseta. Nii kurb. Kas seda kuidagi turvalisemalt ei annaks kogeda, vanemad? Või äkki tuleksite järgmine kord ise kaasa? Oleksite nagu korrapidaja pioneerilaagris… Mäletate küll.
 
 
 
 
 
Ühe toa elanikud kurtsid hommikul, et öösel oli nende tuppa astunud kena blond tüdruk, istunud voodile ja vahtinud tühjal kalapilgul pimedasse toanurka. Tüdruk oli alumise korruse poiste juurest lihtsalt II korrusele marssinud ja koputas. Kui nad küsisid, mida sa võtnud oled, vastas tüdruk: “Kõike”. Nad saatsid ta õige ukse taha. Olgem ausad – ei pea keegi teine võtma vastutust su eksiteele trippinud tütretirtsu eest. Õnneks sattus see laps turvalise ukse taha.
 
 
 
 
 
Reede oli tõeline muinasjutu-päev, tulin kella 1 paiku päeval linnast, keerasin hooviväravast sisse ja üllar-üllar… kena noormees lapiti maas kui latikas, apple rinna peal läikimas. Vedas, et keegi polnud telefoni ära võtnud. Kartsin et temaga on midagi juhtunud, kutsusin abikaasa appi ja talutasime ta tuppa voodisse. Langes teine sängi kui Lumivalgeke. Noh siis läks aega ning “töölt” tulid koju 7 pilves pöialpoissi. Suur oli ilmselt nende imestus ja üks neist võis isegi hüüda: “Oiää, kes mu voodikeses magabää!”  Selgus aga, et see kutt polnud nende kambast. Ega meie majutusestki. See polnud üldse meie mees! Poisid ajasid talle kargud alla ja üritasid selgeks teha, et kõik pole hetkel nii nagu näib, aga kutt tahtis kaklema hakata.. jnejne Peaasi, et pulli saab – weekend ju, relax…
 
 

 
 
 
 
Ühesõnaga – kui on WEEKEND, siis tuleb rannarajoonis kõigil uksed ja väravad lukus hoida, sest sa ei tea kunagi, kes su uksest sisse astub ja kaasa viib selle, mis meeldib. Karusselli tänava majades on seekord sees käidud, varastatud kõike, mis võtta andis. Jah, sa võid isegi teada, kes su juures ööbib, aga see keegi on siia kutsunud “külla” oma karvased ja sulelised sõbrad… ja need sõbrad on omakorda kutsunud oma sõbrad jne. Mitte kunagi pole mitte miski nii nagu näib – weekendi kuldreegel.
 
 
 
Kui tavaliselt on Weekendi ajal tänavatel palju rõõmsaid noori, ka vahvates naljakates kostüümides, nad tantsivad ja liiguvad ja nad on tõesti sellised mõnusad ja heatahtlikud olnud, siis seekord on enamus tülpinud, tõsiste ja tühjade nägudega. Laupäeva õhtul lebasid kaks neiut Aisa tn kõnniteel. Poisid seisid õllepurgid peos ja tegid aia najal suitsu. Kaks naist möödusid ja küsisid, kas tüdrukutega on ikka kõik Ok.  “Tädi, tõmba naahui!”  Elu õied.
 
 
 
Tüdrukud. Imekaunid oma müstiliseks maalitud noorte lastenägudega. Piitspeenikesed ja pikajalgsed, graatsilised, värviliste patsidega haldjad. Kommidest tühja pilguga. (Ja ma ei mõtle siin Kalevi kommivabriku tooteid, onju…) Purupurjus ja tuikuvad. Võimetud püsti tõusma. Vanust ehk vaid 13-15. Lapsed. Kuidas te saate oma väikese tüdruku lubada siia hullumajja? Usute tõesti, et nad tulevad siia liivale näppu viskama, muusikat nautima ja “mitte-midagi-proovima, ema, ausalt”? Üks päev, teine päev, kolmas päev… Üks öö, teine öö, kolmas öö…  On teil aimu, kui pikk on öö rannas puu all või pargipingil? Kas te teate, et nn komm antakse kiirelt ja märkamatult vaid musiga edasi? 
 
 
 
 
SORRY – AGA KUIDAS TE ÜLDSE KODUS MAGADA SAATE, LAPSEVANEMAD?
 
 
 
 
Muidugi tean ma tüdrukuid (ja poissegi), kel keha tanstib tümakat kuuldes täitsa vabalt ka ilma alkota. Tean tüdrukuid (ja poissegi), kelle seas on popp ja moodne elada tervislikult, ilma alko ja suitsuta. Tean tüdrukuid, kes julgevad EI! öelda. Neile on emad selle kogemuse, õiguse ja tarkuse osanud kinkida. Nende emad ei pea muretsema. Nad lihtsalt teavad, et tüdruk on teadlik ja vastutusvõimeline, samas muidugi vanemad usaldavad ja loodavad, et mingid krdi pilves tropid ei põkku nende väikese printsessiga. Tavaliselt ei põkkugi narkotöllid selliste tüdrukutega. Need on teadlikud tüdrukud. Kardan, et neid on Weekendil vähe, aga ma tean, et neid on. Ja see teeb natuke rõõmu. Tasakaal. Mingigi.
 
 
 
Nüüd ma vähemalt tean, kelle ma luban järgmisel ja loodetavasti viimasel Pärnus toimuval Weekendil oma majutusse. Need on täiskasvanud, kes on algusest saati Weekendil käinud. Kes on toredad noored inimesed, tantsivad ja viskavad näppu, naudivad lõdvestumist ja head muusikat. Ei lõhu ega läbusta mu armast aeda, on mõnusa huumorimeelega ja kutsuvad lällavaid lapsi korrale. Nad on alati oodatud. Ja nende sõbrad ka. Diil.
 
 
 
Aga 7 pöialpoissi peavad küll weekendi jaoks natuke kasvama. Viisaastaku jagu vähemalt. Päriselt. Või siis võtku Lumivalguke korrapidajaks kaasa. Veel parem – Majasokk, see nõuka-aegne… :))
 
 
 
 
Einstein ütles kunagi targad sõnad – “MA KARDAN PÄEVA, MIL TEHNOLOOGIA SAAB INIMKONNAST VÕITU. SIIS ON MAAILMAS VAID TERVE PÕLVKOND IDIOOTE.”
 
 
Albert, sest see aeg on käes. Põlvkond, kelle eest mõeldakse kõik ära – neil ei ole vajagi aju kasutada, sest neil on järjest uuemad nutitelefonid, mis nende eest mõtlevad, neile ideid annavad, nende vaba aega täidavad. Neil ei ole vaja mõelda. Vanemad, äpid ja kool plaanivad-mõtlevad-suunavad. Neil ei ole unistusi, neil on tahtmised. Nende aju on välja lülitatud. Neile ei antagi võimalust igavleda või oma aju kasutada – hetk vaikust ja omaetteolemist – kohe näpud moblas- tsau, mis teed? Kui juba 4aastase käest küsitakse, kas ta soovib süüa seda või seda või seda…, kas ta soovib minna sinna või tänna… no johhaidii. Andke talle see toit. Sööb, siis sööb, ei söö, siis on natuke nälgas, midagi ei juhtu. Andke valik, ärge laske valitseda. Kui lapse päeva plaanida minutipealt, siis miks peaks ta ÜLDSE ise midagi mõtlema? Palju lihtsam on võtta oma telefon ja elada seal. See põlvkond on kasvanud virtuaalmaailmas, nähes vaid nuppe ja nutiekraane ega adu enam üldse elu reaalsust.
 
 
 
 
Vanemad on neile selle võimaldanud, sest nii on olnud mugav.
 
 
 
 
Tulge ometi mõistusele. Te täidate oma võsukeste soove, maksate üüratuid summasid Weekendi pileti eest, toidu eest, kaasa annate mitme päeva toiduraha, igaks juhuks veel mingi taskuraha, mida ei kasutata toiduks, (palun ärge olge naiivsed, kas te tahate pilte prügikottide sisust?) majutused maksavad weekendi ajal x-kordse summa. Siiras kaastunne, vanemad. Kas te sellest unest ise ärgata ei tahaks?
 
 
Lastel puudub vastutus. Nad ei saa isegi sellest mõistest enam aru. Nad ei saa saadagi. Sest – sitta kah, kui ma selles mängus surma saan, ma võin kõik deliitida ja bäkkappida ning alustada uuesti… Küllap on neil ka raske suhteid hoida ja mõista, sest “Ta ei meeldi mulle, ma blokin ta feissis ära lihtsalt!” Jah, võrgustikes blokid, aga tänaval jalutab ta sulle ju vastu… See ei ole mäng, lapsed (loe:vanemad), see on ELU. Kurb, kui te olete 50, ja ütlete pettunult – kurat, et vanemad mulle neid järjest kallimaid äppleid ostsid…
 
 
 
Okei, ma sain nüüd siin soiguda saja eest, aga mis parandaks olukorda? Karmim kord? Politsei? Ma ei tea. Võib-olla. Kui oleks minu teha, ma korraldaks igas kvartalis noortele superweekendi. Tasuta. Et nad saaksid minna ja end lihtsalt lõdvaks tantsida, karata, hüpata, röökida. Ilma alko ja kommita. Ilma hirmuta jääda lolliks, purju, pilve, vigaseks, rahatuks, tänavale. Nad on lapsed. Ma ei mõista neid hukka. Ma mõistan neid. Ma soovin neile teadlikkust. Soovin, et nad armastaksid ja austaksid oma tervet ilusat noort keha ja iseennast seal sees. Et neil oleks eesmärk ja siht. Et nad tahaksid teada, suhelda, näha maailma, olla elus, õnnelikud, terved, tugevad, avatud… Nad on seda väärt.
 
 
 
 
Või siis – jäägu WEEKEND täiskasvanutele. Lapsi lõhkumata.
Aga see kõik on vaid nende vanemate otsus ja vastutus. 
 
 
 
 
See oli ainult mu isiklik arvamus, kirjutasin siin sellest, mida majutuse omanikuna näen ja kogen. Mul ei ole mingit õigust hädaldada, emmed-issid maksid ju kinni kõik ja mööblilõhkumised on seekord minimaalsed. Miljon korda hullemad on lõhutud hinged. Ja loomulikult on teil nüüd õigus mulle öelda – sul on majutus, sa peaksid selleks valmis olema. Selleks ei saa, ei pea ega tohigi valmis olla. Sest ma endiselt armastan inimesi ja usun nendesse. :))
 
 
 
***
 
 
On pühapäeva vihmane hommik ja poisid-plikad hakkavad ärkama. Pole hullu, nad on tublid, näha on, et väikesed kuradikesed tambivad neil suruõhu-haamritega peas, aga nad ületavad endid – korjavad õuest üles oma konid ja taara, sätivad koomale puruks löödud toolid. Asi seegi. Pulgakommi ma neile ei paku.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Pöialpoiste lõhutud voodi.
 
 
 
 
 
 
Hea et sajab. Las kallab. Kavatsen magada nädal aega.
 
 
 
***
 
 
 
 
Bye-bye, weekend…
 
 
 
 
kirsten dunst bai GIF
 
 
 
 
 
 
 
Inimesed ON ilusad ja head…
 
 
 
 
***
 
 
error: Content is protected !!