Üliteadvuse praktika jõud. Kogemus

Terekest, oktoobrilapsed!

 
Mitte et ma nüüd oleks siis pioneer või parteilane, aga järgnevad 31 päeva oleme oktoori lapsed kõik!!!
September pakkus suisa imelist tasuta eneseabivormi ja looduslikku puhastust suurte tormide näol. Kas kasutasid seda? Mõtle, kui oleks hoopis nii, et lähed randa ja pead maksma kümpsi, et tunnike tormis seista? Või veel hullem – pead algul veel täitma ära paberi, mis sul viga on, kust hing ja keha kriibib ja miks sa lähed. Ja siis pärast annad aru, mitu punkti, kraadi, astet sul parem hakkas ..  Või enne jooksurajal jooksmist peaksid maksma? Või kui sul on tuju paha ja sundmõtted suruvad nurka, siis pead enne muusika kuulamist ja tantsimist kuhugi mingi summa kandma…? Loodus on tohutu tugi. Ilma netita ja tasuta kõikidel käes. Päriselt. Kas pole suurepärane? :))
 
Tahtsin kirjutada hoopis millestki muust, aga tegin eile “täitsa kogemata ja puhtjuhuslikult” läbi ühe Kristiina Raie Üliteadvuse praktika… ja mõistsin pesutoas istudes keset kaost, et mul on ikka väga kummaliselt äge elu ja voolavad valikud, mille eest ma südamest tänulik olen! Tegelt hakkasin kappides inventuuri korraldama (kõlab hulga kultuursemalt, kui matslabane koristus…) ja selle käigus kukkus telefon taskust põrandale. Ei juhtunud temaga muud midagi, kui et riided libisesid peale. Ma lasin tal seal maas olla ja peast käis korraks läbi, et kas mul on ikka pärast meeles ta sealt ka välja kaevata..?
 
Särkides sebides lajatas äkki Kristiina hääl: “MA OLEN TÄIELIKULT LÕDVESTUNUD PRAEGU…” Ausõna, ma  küsisin päris siiralt telefonilt: “Lolliks läksid või?!”  Aga ei, tema jäi endale kindlaks ja kordas, et ta on endiselt täielikult lõdvestunud… Niimoodi asjad ei käi! – vaidles mõistus, aga vaim teadis – minu reaalsuses on absoluutselt kõik võimalik. Neid kahte on ikka superlahe omavahel nääklemas kuulata. Aga okei, mis seal ikka punnitada ja tehnikaga vaielda. Otsisin selle iserääkija riiete alt üles ja panin praktika algusest peale käima. Mingit müstilist salapära ega imet siin ei olnud, olin eelmisel õhtul avanud ühe praktika, aga ilmselt seda mitte korralikult sulgenud, nüüd kukkudes jätkas ta sealt, kus eile pooleli jäi.
 
No niii…ilmselt me teeme inventuuri asemel täna praktika… mulle sobib! Istusin mugavalt toolile. Riided lihtsalt olid. Põrandal pillapalla. See segas algul veits, aga praktika ajal on ju silmad kinni :)) . Istusin taburetil, seljaga akna poole, soe päike silitas pead ja selga, aidates eriliselt pehmelt lõdvestumisele kaasa. 
 
Selles praktikas on (Kristiina Raie juhendamisel) Loojana oma kehas võimalik tõusta oma kehast kõrgemale, minna kõrgematesse energiatesse.
Minna veel kõrgemale. 
 
Loojana Looja tasandile. 
 
Seal ei olnud vaja hingatagi, õhk liikus ise sisse-välja.
 
Lihtsalt olin. Soojas valguses.
 
Ja tajusin selgelt – ma OLEN siin juba olnud.
 
Korduvalt kusjuures.
 
Sest meenusid täpselt need korrad, kui olin siia sattunud!
 
See puhas ÕNDSUSE tunne oli nii suur, tugev ja tuttav.
 
Pehme. Nagu vaha.
 
Nii tuttav, et pani naeratama. Nutma.
 
Kodu. Soojus.
 
Kodusoojus, mida ma püüan siin kehas ja maapealses füüsilises kodus luua … –
see on nii koomiliselt naeruväärne, see ei anna ligilähedalegi sellele
TÕELISELE PÄRIS KODUS OLEMISE TUNDELE. 
 
Hoidev.
Turvaline.
Toetav.
Armastav.
Neid sõnu pole välja mõeldudki. Tunne on. Kirjeldada ei saa. 
 
Selles praktikas ei ole ainult liikumine kõrgematesse energiatesse, seal on palju muudki. Muuhulgas enda õnnistamine ja tervendamine jne. Enda keha õnnistamise ajal tundsin, kuidas keegi pani pehmelt käed mu õlgadele. Alles hiljem mõistsin, et seisin tegelikult Loojana enda selja taga.
 
Püsisin kummalises rahus, mida ma pole aastaid kogenud..
 
Sellistest minutitest piisab, et hoida päevi tasakaalu ja rahu tunnet.
 
Ülevat, õnnistavat, püha…
 
Peale seda ei tahtnud rääkida ega mitte midagi kuulda. Midagi.
 
Olemasolemisest piisas..
 
KÕIGEKS.
 
Ma ei teinud seda praktikat esimest korda. Ma ei teinud seda kümnendat ega viiekümnendat korda… ma olen seda teinud palju rohkem. Ma olen seda teinud alati mingis omamoodi mugavustsoonis, mugavalt, ettekavatsetult. Poleks uskunud, et on võimalik midagi nii võimast kogeda garderoobis ebamugaval taburetil istudes. 
 
Ma olen jälginud Kristiina häält, lasknud ta nö juhtima, …seekord ma suutsin oma mõtted nii välja lülitada, et ma justkui ei saanudki aru, mis keeles ja mida ta räägib. Ma küll kuulsin teda, aga ma ei teinud ise mitte midagi, lihtsalt olin lõdvestunud. Fookus Looja energial endas. Ennast enda seest  seest väljapool tunnetada on imeline kogemus. Sõnad on jõuetud…  
 
Ikka nii oluline on lõdvestus. Ja kui raske see tavaliselt on! Aga võib-olla see õnnestus just sellepärast, et jäi ära teadlikkus lõdvestumisest, oli lihtsalt olemine, Selline – okei, teeme siis… Mitte see – niiiii, nüüd hakkame praktikat tegema…selg sirgeks…
Ja veel – kuigi ma olin hommikul joonud vaid kohvi ja praktikat tegin peale lõunat, siis peale praktikat jõin kaks klaasitäit vett ja ei söönud õhtuni. Keha on kerge. Kehal on kerge. Ka täna, päev hiljem. 
 
Praktika oli toitev. 
 
Pean lisama veel ühe huvitava asja. Ma tegin praktikat eile, 1 oktoobril. Täna on 2 oktoobri hommik,  ja kui ma seda siin kirjutan, tunnen ma samu kogemusi. Küll kraad nõrgemana, aga ma suudan seda hoida, et kirjeldada. Sõnad on tõesti nii mannetud ikka…
 
Kirjeldatud Methodraie Üliteadvuse praktika kannab pikka nime:
PUHTA ARMASTUSENERGIA VASTUVÕTMINE JA KOGEMINE OMA ENERGIAS TEADLIKULT. 
“KÕIK ON VÕIMALIK!” USKUMUSE VASTUVÕTMINE JA INTEGREERIMINE OMA ENERGIASSE
JA KEHA TERVEKSHÄÄLESTAMINE LOOJANA LOOJA TASANDIL.
 
 
 
 
Ole õnnistatud ja terve!
 
 
 
 
 
 
 
error: Content is protected !!