Hommik. Kena laupäeva, sõbrad! Mulle meeldib see koht pildil. Havail.  See on eriline. Kes tunnetab, see kogeb. Lugesin taaskord Oshot, tema teadlikkuse raamatut ja lausa sulandun tema sõnadega. Loen kui oma mõtteid, mida pole osanud vahel sõnadesse panna.  Soovitan soojalt kõigile kogeda tema raamatuid. Tema muretus, süüdimatu huumor  ja sügavus on õpetlikumad kui mitu seminari kokku. Havail elades oli mu suurim kogemus olevikus elamine. Seal ei olegi muudmoodi elu võimalik. Märkasin, et kui ajas nihkun, siis pani keha ise tööle kõik mu meeled ja tõi mind koheselt tagasi olevikku. Äkki aitab see ka teist kedagi? Ühtki hinnangut andamata näe mis on su ümber, nuusuta, kuula, maitse, puuduta, tunne … Hinga. Ainult ole olemas. 

Kirjutan siia Osho teadlikkuse raamatust mõne lõigu, sest tunnen, et keegi vajab seda. Teemaks olevik.

“Saage üha teadlikumaks, olge rohkem ärkvel ja tundlikud oleviku suhtes. Mida selleks teha? Kuidas on see võimalik? Te võite ses suhtes nii pinges olla, et just seetõttu ei saagi te olla olevikus. Kui te mõtlete liiga palju sellest, kuidas olevikus olla, siis see teid ei aita. Kui tunnete end liiga palju süüdi…kui te vahel liigute minevikus – ja te liigute! See on olnud nii pikaaegne rutiin , ja vahel hakkate tulevikust rääkima – siis kohe tunnete end süüdi, et olete jälle pattu teinud.

Ärge tundke end süüdi! See on väga delikaatne asi. Kui tunnete end süüdi, siis olete kogu asjast valesti aru saanud. Nüüd algab vana mudel uutmoodi! Nüüd tunnete end süüdi, sest olete olevikust ilma jäänud. Nüüd mõtelete minevikust – sest olevik pole enam olevik, see on juba minevik, ja te tunnete end seetõttu süüdi. Ikka jääte ilma. Olevikust! 

Pidage üht asja meeles: kui näete, et olete läinud minevikku või tulevikku, siis ärge tehke sellest probleemi. Lihtsalt tulge olevikku, aga ärge tehke sellest probleemi. Kõik on korras! Lihtsalt tooge oma teadlikkus tagasi. Te jääte (olevikust) ilma miljoneid kordi, seda ei pruugi juhtuda kohe, otsekohe.  Seda võib juhtuda, aga mitte teie pärast. See on määratult pikk muutumatu käitumismudel, niiet te ei saagi seda kohe muuta. Aga ärge vähemalt muretsege – olemine ei kiirusta. Igavik võib lõpmatuseni oodata. Ärge tekitage sellepärast endale pingeid. 

Kui tunnete et olete (olevikust) ilma jäänud, tulge lihtsalt tagasi, see on kõik. Ärge tundke end süüdi – see on mõistuse üks trikke, ta mängib jälle oma mänge. Ärge kahtsege- jälle ma unustasin! Lihtsalt kui meelde tuleb, siis tulge tagasi selle juurde, mida hetkel teete. Olete vannis, tulge tagasi. Sööte, tulge tagasi. Jalutate, tulge tagasi. Hetkel, kui tunnete, et te pole siin ja praegu, tulge tagasi – lihtsalt ja süütult.  Ärge tekitage süütunnet. Kui tunnete end süüdi, olete asjast valesti aru saanud.

Kui tunnete end süüdi, on mäng alanud – teisel väljakul, aga see mäng on vana. Inimesed tulevad mu juurde, on kurvad ja kurdavad- “Me muudkui unustame! Me püüame, aga mäletame vaid mõne sekundi.Oleme teadlikud, ärkvel ja siis on see jälle läinud! Mida teha?” Mitte midagi pole teha. Sest asi pole üldse millegi tegemises! Ainus asi, mida te teha saate, on endale süütunnet tekitada- näed, ma ei püsi olevikus! Tulge lihtsalt tagasi! Süütult, rõõmsalt, muretult, tekitamata sellest süüd või probleeme. 

Palju kordi ei saa te sellega hakkama, see on kindel, aga asi pole selles. Ärge pöörake sellele tähelepanu, pöörake tähelepanu sellele, et olete palju kordi sellega hakkama saanud! Tundke sellest rõõmu. Ja kui ei õnnestu, siis peabki nii olema. Te olete inimesed, olete palju elusid elanud, niiet see on täiesti loomulik. Hea on ju see, et nii paljudel kordadel te tulete olevikku tagasi! Te olete teinud võimatut! Tundke sellest rõõmu!” 

 

Nautige nädalavahetust OLEVIKUS. Mina pesen aknaid 🙂

Tiina

 

error: Content is protected !!