Ülieetilise lastetoaga, sõna-ja muidutundlikud inimesed, palun ärge teie seda lugu lugege. Järgnev kirjutis sisaldab väga rumalaid sõnu, mis õrna hingeelu võivad täiesti segi lüüa ja hella roosamannase maailmavaate mürinaga kreeni lükata. Teid on hoiatatud ja hilisemaid pretensioone ei arvestata.
Teemaks vihaga ropendamine ja suguelundid.
Kui täiskasvanud mees käratab vihaga :”Putsi!” või sisiseb vaikselt omaette vihasena:”Vittu!”, siis mis sa, mees, arvad, kuhu see su viha suundub? … Just, sinnasamusesse, mis sa ütlesid, ja kusjuures kõige lähemal asuvasse.
Mõte on energia. Sõna on energia. Energia järgneb tähelepanule.
Mees, naine ei pruugi su sajatust isegi mitte kuulda, ta tajub seda energeeriliselt, kehaliselt ja tõmbub kookonisse, lukustades ja peites oma allikat sõimusõna eest. Siit läheb edasi tavaline mäng – pea valutab, seljavalu jne. Siitmaalt algab aeg, kus naine pakub lastele turvalist perekonda, olles ohvrirollis, mis on süvenev. Kui Tunded oleks olümpiaala, siis naise Alaväärsuskompleks ja Süümekad saaksid paaristantsus raudselt kuldmedali. Loll valik muidugi, aga muudmoodi ta lihtsalt ei oska. Kahjuks meie koolides veel elutunde ei ole, muidu võiks sealtki teada, kui tark on suhtes lubada valitseda Aususel, Austusel, Tõel, Tänul, Hoolivusel… mitte asjadel.
Mees, kui su naine sulle jagaks ja kirjeldaks seda tunnet, mida su üks sõimusõna tema teatud kehaosaga teeb, siis sa kukud lihtsalt põlvili ja nutad, sest sa oled sõnadega sajatanud oma sündimise Templit JA OMAENESE JÕUALLIKAT. Kui sinus on piisavalt meest, sa palud andeks kasvõi mõttes ja ei korda neid sõnu kunagi. Vähemalt naise kuuldes. Aga kui ei, siis ilmselt rehmad käega nagu tavaliselt :”Ahh, missa seletad…!”
Noored eesti mehed, palun ärge võtke üle soome rahva sidesõna- Vittu! Ärge tehke seda oma vanaema, ema, õe ja tulevase naise pärast!
Mulle tuleb nii palju kirju naistelt…ja mul on kahju. Kahju sellest, et ma saan ainult moraalne tugi olla ja kahju teist, mehed, kes te ei kuule nende valusaid sõnu, sest te ei mõista oma naisele tagada turvalist jagamist. Tead sa, kuidas tekitada naisele turvaruum? Siin ei ole mõeldud, et sa pead hakkama ehitama heli- ja löögikindlat ruumi, vaid Sa annad naisele võimaluse jagada sinuga seda, mis ta sees toimub. See on Püha aeg, kus naine võib avaneda täiesti turvaliselt, ta teab, et sa ei kommenteeri, ei katkesta, ei sega, ei küsi, ei mõista hukka, ei õigusta, ei ähvarda, ei võrdle, vaid lihtsalt lubad tal jagada endaga iseennast, mõtteid ja tundeid… Las ta nutab, kui vaja. Sa ei pea mitte midagi tegema. Ole vaid olemas. Hoia. See on tihti ainus, mida naised vajavad. Ainult hoidmist.
Mehed, miks te teete oma elu raskeks ja võitlete kerguse, selguse ja lihtsuse vastu? Tahate valitseda, ropendada, karjuda, jõuga olla üle. Kõigist neist, kes on teile kõige lähedasemad.
Mehed, miks te peate häält tõstma ja karjuma, et teid kuuldaks? Kui te sosistaksite, saaksite palju suurema tähelepanu osaliseks. Või karjute te sellepärast, et muidu teid ei kardeta? Aga miks külvata meelega oma kallites inimestes hirmu?
Mehed, isad, kas karjumise ja ropendamisega teenite välja KARTUST või AUKARTUST?
Mehed, kust te teate, et asjad lähevad vaid putsi ja vittu? Äkki lähevad ka teie suguorganitesse või hoopis kopsu, maksa, kusepõide? Või aiateibasse või viinapitsi… Mis siis?
Aga naised… Nad tahavad vaid hoidmist…
***
“Ma tean teadlikke naisi, kelle Tempel kannab nii kaunist ja müstilist nimetust, mida ükski inimene maailmas ei saa iial sõimusõnaga rüvetada… Milline lohutus, eksole…” ohkas Yoanita ja tegi mulle silma.