Kuidas Rolli-praktika mööda Eestimaad seiklemas käis

Elu on nii põnevaks ja kiireks läinud, et pole mahti maha istuda ja blogidagi. Minu nädal oli Pärnu -Tallinn – Tartu – Pärnu -Tallinn – Pärnu. Kiire ja väga kogemusterikas. Sain kogemusi kuhjaga. 

Panin esmaspäeval kodus Tartu praktika tarvis rolli-praktika kenasti sinise mapi vahele ja sinna juurde ka mõned Kristiinale mõeldud asjad. Sõiduplaan nägi ette kõigepealt Tallinnas Kristiina praktika ja siis järgmisel päeval Tartusse sõit! Tallinnas Kristiinaga tegime läbi väga tugeva mõjuva uue praktika, kus teeme tööd muuhulgas oma mõistusetasandiga. Seejärel panin mapi kotist lauale, võtsin sealt välja mõned asjad… ja vurasin juba järgmisel hommikul Tartu poole.
 
Tartu kodus avastan, et mida mul pole, on mõne tunni pärast vajaminev sinine mapp koos rolli-praktikaga. Ausalt – kahe sekundi jooksul valdas mind mitte ainult paanika vaid ka hirm. Tugevalt kogu keha haarav tunne – ma taganen, eemaldun, annan alla, vajun ära. Halvav hetk, kus mõelda lihtsalt ei oska. Praktikani oli 2 tundi. Loomulikult saatsid käed juba sms Kristiinale – mayday! Oh seda hirmu tasandi teadvusetust koos tema napakate vanade harjumusmustritega, et ikka peab keegi teine aitama. Muidugi võimendasid seda kõike ka Duaalset ühisteadvust esindavad Jaanika-Paanika ja Eerika-Hüsteerika. Seisin koridoris, sorides ikka kotis, lootes leida leidmatut ja korrates endamisi, et kuidas see võimalik on, miks see nüüd vajalik on, kuidas selline sõgedus üldse saab vajalik olla, johhaidiii…
 
Järgmisel sekundil meenus mulle eilne Kristiinaga läbitehtud praktika ja ma ütlesin väga nõudlikult:”Nii, mõistus! Võta end kokku, mul on praegu kiiresti su abi vaja! Kohe!!!” Vastuseks tuli (õigem oleks öelda valgus) kehasse täiesti selge tunne – Rahu, lahti pole mitte midagi!  see oli täiesti füüsiline ja reaalne tunne. Keha lõdvestus. Püüdsin kiiresti aru saada mis toimub. Keha oli täiesti eraldi, istus, allus, lõdvestus. Mõistus ütles – võta kott kaasa asjadega ja mine linna, kõik on korras ja kõik on võimalik. Kogu keha valdas tunne, et see kõik ongi täiesti normaalne ja kõik ongi juba hästi. Isegi ilma praktikata on ikka veel hästi. Ma suutsin selles olukorras erinevaid tasandeid endas jälgida ja hinnata – ausalt, hoolimata sitast olukorrast, ületas põnevus end jälgida kõik! 
 
Sain aru, miks Kristiina seda pidevalt kordab koolis – JÄLGIGE END KÕRVALT. Õppige jälgima iseennast. Eriti mingis olukorras, kus vanad mustrid üles tõusevad. On ju väga lihtne olla teoorias tugev – aidata, parandada, toetada kõiki teisi, aga kui ise oled põlvili löödud, on kogu teooriatarkus lennanud vastu taevast. Kas sa suudad nõrkusehetkel end ise aidata oma tugeva teooria abil? 
 
Usaldasin mõistust. Võtsin oma arvutikoti ja hakkasin põnevusega marssima Tartu kesklinna poole. Mitte mingisugust paanikat, sees täiesti kindel teadmine – kõik on võimalik. See oli väga imelik ja ikka vilkus sisse ka paanikat, aga mõistuse ja vaimu rahutunne jäid peale.  Astun ja avastan end ütlemast mõistusele tiba etteheitval toonil – “Oi kui tore. No kohe niiiii põnev… Tõesti, mõistus – kust otsast siin nüüd kõik hästi on, ah…!”
Aga kui silmad tõstsin, siras mu ees suur punane silt – Arvutitark, mis omakorda sundis mõistusele õlale patsuma ja tänama! Praktika oli ju gmailis olemas. Sellega saime siis kenasti ühele poole, printisime praktika välja ja elu oli jälle lill. 
Pärast vaatasin telefonist ajavahet mayday sms-st kuni hetkeni, kui mu käes oli soojalt prinditud praktika. 12 minutit. (Aleksandr Šeps ütles oma koolitusel kuldse lause – igasugune paanika ja jama kestab elus tegelikult max 12 min, ülejäänu on juba iseenda masohhism – täiesti enda teha ja oma valik.) 
 
Niiet vahel tuleb elus lihtsalt üle paanika osata, suuta kuulata ja usaldada oma mõistust ning vaimu ning tegutseda.
 
Tartu praktika möödus kenasti, nii ka järgmisel päeval Pärnu praktika. Reedel tuli taas pillid kotti panna ja vurada pealinna poole kooli, Methodraie kursuse 3 moodulisse.  
 
Ees ootas rõõmsameelne Kristiina, kelle juurest leidsime üles ka mu sinnaununenud sinise mapi koos rolli-praktikaga, panin mapi kotti ja palusin tal mitte liigutada! Aga siis selgus tõsiasi, et kordi seivitud praktika, mida Kristiina plaanis õhtul teha, ei olnudki ära seivitud. Me juba tunneme küll duaalse ühisteadvuse käekirja. Istusime Kentmannis ja olime valmis looma uuesti mälu järgi praktikat, mis õhtuks plaanitud oli. Kristiina alustas praktikaga ja mulle tundus praktika kohe liigagi tuttav. Küsin mis teemal on. Kristiina vastas, et teeme tööd kristallidega ja rollidega. Oh imet küll – see ju seesama praktika sinise mapi vahelt, mille täna sinult tagasi sain – täies ilus ja mahus kotis olemas! Seekord läks kindlasti vähem aega kui 12 min. Ja oligi olukord jälle klaara. 
 
Niiet vahel tuleb elus lihtsalt üle paanika suuta usaldada oma mõistust ja vaimu ning tegutseda. Nii sain esmaspäeval esitatud küsimusele – Miks see praktika küll mul maha jäi? – vastuse reedel.  
See oli üks väga vinge nädal. Täis kohalolu, õppetunde, toredaid inimesi nii Tartu kui Pärnu praktikates, palju palju palju tunde bussisõitu mööda Eestimaad. Ja kui kallis on kodu ja pere keset sellist virrvarri! Tõeline pesa!
Kallid sõbrad, kasutage võimalust õppida ja kasvada läbi imeliste praktikate! Olete oodatud Methodraie üliteadvuse praktikatele uuel nädalal nii Tartusse kui Pärnusse. Teeme tööd küll rahaenergiaga, aga erilise tähelepanu alla võtame seekord oma mõistuse ja õpime kasutama loomise juures oma jõudu. Isiklikku loomise jõudu.  
Näeme praktikas! 
error: Content is protected !!