Zelandi uuest raamatust väike katkend:
“… Igal elusündmusel on kaks haru – soodsas ja ebasoodsas suunas. Iga kord juhtudes kokku ühe või teise sündmusega, teete te valiku, kuidas sellesse suhtuda. Vaadeldes sündmust kui positiivset, satute eluliini soodsale harule. Samal ajal kalduvus negativismile sunnib teid väljendama rahulolematust ja valima ebasoodsa haru. Niipea kui miski teid pahandab, järgneb kohe uus ebameeldivus. Nii juhtubki, et “hädad ei tule kunagi ühekaupa”. Siiski ei järgne pahanduste jada mitte hädale endale, vaid teie suhtumisele sellesse. Seaduspära kujundab valik, mille teete teelahkmel.
Miks ma uuesti kordan seda, mida te juba ammu teate? Sest teadmise ja tegemise vahel on sügav kuristik. Te ju teate seda, aga te ei tee seda. See ei kuulu teie igapäevaste harjumuste hulka. Kõike küll teades ja mõistes reageerite siiski endist viisi halbadele sündmustele ja oludele negatiivselt, see on saanud harjumuseks. Teie reaalsust ei juhi mitte teie teadvustatud kavatsus, vaid teadvustamata harjumus.
Lihtsalt võtke harjumuseks iga kord, kui miski ei lähe nii, nagu tahaksite, kohe üles ärgata ja teadvustatult inverteerida ebameeldivus meeldivuseks. Sellisteks juhtudeks peavad teil olema sisse seatud oma erilised reageerimismeetodid.
Oh, huvitav küll, mis rõõmus sündmus sellele järgneb?
Oo, mind ootab mingi meeldiv üllatus! Vaatame järele!
Milline imeline asjaolude kokkujooks!
Milline suurepärane võimalus!
Jah, see on minu võimalus!
Minu maailm säästis mind veel suuremast jamast!
Ooo, milline mõnu!
Oh, kõik on üleüldse suurepärane!
Ootan kannatamatult kingitusi ja õnnesoove!
Kõiki neid “kohatuid” hüüdeid peate te kuuldavale tooma (endamisi või valjusti, pole tähtis) iga kord, kui juhtub mistahes ebameeldivus, olgu see ka kõige väiksem või kui teie kavandatud stsenaarium ei toimi.
Õppige nautima halba ilma, järjekordi, liiklusummikuid, probleeme, mis tahes negatiivsust. Selline masohhism puhastab pikkamööda taeva teie maailma kohal. Nii see lähebki ja te veendute selles palju kordi. Vaid esialgu tuleb veidi pingutada tahtejõudu, et sellest saaks harjumus….”
***
Olen Zelandiga 110% nõus, see on tõesti treenituse küsimus ja eks ta aegajalt ununeb tõesti. Seega oli mul näiteks täna väga lahe kogeda, et ma ei maga ning meeldetuletatu taas praktikasse valada. Läksin ühte tuppa, mis ei vastanud mu ootustele, ja koheselt lülitasin sisse rõõmu! See nägi välja umbes nii.
“Vauuu, olgu õnnistatud noored, kes pidu peavad! Järelikult oli neil hea olla. Mis õnn on end painutada ja maast prahti korjata! Ma olen võimeline tegema kükke! Jippiii! Oh mind õnneseent, saan taldrikuid pesta! Jeeee… ja samal ajal laulda – Aga mulle täitsa ükstaskõik on seeeee, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks teeeee… Taldrikute pesemine täna toob mulle homseks vähemalt kolm rõõmsat üllatust! Ja ma olen nii rikas, et mul on isegi klaasid majas! Appi, ma olen niii rikas! Mul on terved käed, mis neid pesevad… Igasugune nühkimine on tõeline rahulolu allikas….!”
Te võite mind lolliks pidada, aga see olukord ja nende sõnade kuulmine enda suust oli lõpuks nii koom, et mingile ärritusele ei saanudki ruumi tekkida.
Olen seda praktiseerinud ka teises variandis, nimelt kui tuli negatiivne mõte, siis ütlesin häälega sellele kohe positiivse vairandi peale. Samamoodi hakkab aju harjuma positiivsete mõtete loomisega. Mul võttis see aega kaks nädalat. Ja ma ei väsi kordamast – kui mina sain hakkama, saab igaüks hakkama! Lugesin kuskilt, et üks kõige kiirem variant negatiivsetest mõtetest vabanemiseks, on näiteks oma käe hammustamine. Niikui pahadik mõte tuleb, nii hammustad kätt. Point on selles, et hammustada tuleb kohe väga valusalt. Aju saab signaali ja seob negatiivse mõtte valuga. Ja valu ta ei taha… ning hakkab negatiivsete mõtete asemel tootma positiivseid mõtteid.
Noh, see kõlab umbes nagu Pavlovi refleks, aga vahet pole. Kuskilt peab alustama, et olla rohkem teadlik omaenese mõtetest ja loomisest.
Head isu!
🙂
Eksju?
🙂
Jahju?
🙂
Onju?
🙂
Eksju onju on parem kui jahju?