Loen hämmastavat raamatut. Elizabeth Haich “Pühitsemine”. 

Elizabethi lugu. Mitte ainult selle elu lugu, vaid terve kogemusteseeria läbi paljude kehastuste. Väga detailsed läbielamised läbi lapsesilmade ning hilisemad üleelamised saavad tema vaimse tee käivitajateks. Elades kahekümnenda sajandi Euroopas, ärkavad temas kauged kirkad mälestused pühitsemisest iidses Egiptuses, kus tema õpetaja, ülempreester Ptahhotep, teda esoteerilistesse saladustesse pühendab. 

Panen siia väikese katkendi. Väikese seepärast, et kui soovisin algul kõiki äratundmisi kirja panna, sain õige pea aru, et peaksin kirjutama siia ümber kogu raamatu. Seda ei jaksa. Suvi on. Ja see raamat on õnnistus, täis imelist äratundmist, eriline lapsepõlve kirjeldus sellest, kuidas laps, kõigest  pooleteist-aastane maailma kirjeldab ja kogeb.  Soovitan südamest selle raamatuga suvel sõbruneda…  / Tiina

…”Sa oled kehasse sündinud ja seepärast oled sa saanud nähtavaks. Sa oled eraldanud oma teadvuse Jumalast, oma tõelisest Minast. Oled välja langenud jumalikust algolekust. Oled sealt välja langenud paljude vormide maailma. Sinust on saanud loodud vorm. Kõik siinolev on osa tervikust, mis koosneb heast ja kurjast. Alates sellest, kui teadvus su kehasse asus, ärkasid sa selles kehas selles maailmas ning su teadvus samastus kehaga.

Söömine on samastumine: mida sööd, sellest koosned ja see sa oled.  Oma mina samastamine kehaga on piltlikult öeldes hea ja kurja tundmise puust vilja söömine ja seeläbi enese sidumine surma kuningriigiga. 
 
Kuid kuula nüüd head uudist – sinu keha on eraldumise tulemus, ta on vaid sinu tõelise mina nähtav pool. Teine pool jäi sinu nähtamatusse alandlikku poolde. Oma lahutamatute poolte ühendamisel saad tagasi jumalikku tervikusse. Seda ühendust on füüsiliselt võimatu kogeda, on võimatu muuta nähtamatu alateadvus nähtavaks ja need kaks poolt ühendada. Üks ja seesama teadvus ei saa samaaegselt elustada kaht keha. Sel moel kogetud ühendatus tähendaks keha surma. Siiski võid kehas olles kogeda seda jumalikku taasühinemist oma täiendpoolega teadvuses. Võid teadvust avardada kuni teadvustad oma teadvustamata poolt, koged teadlikult iseenese nähtamatut poolt ning saavutad sel teel  oma teadvuses jumaliku ühenduse.  Isegi siis, kui su keha jääb nähtavasse maailma, saad ühineda teadvsues oma tõelise minaga, millest sa oled välja langenud, moodustades sellega täiusliku terviku. Sel viisil võid juba siin maises kehastuses kogeda õndsust – kogeda Jumalat, olla Jumal.
See püüd taasühinemiseks on kõiges elavas. Kogu maailm on ehitatud positiivse ja negatiivse külgetõmbele, sest püüd tervikusse tagasi saada – Jumalikku seisundisse tagasijõudmine –  loob positiivsete ja negatiivsete jõudude külgetõmbe.  Kogu maailm baseerub püüdlusel jumaliku poole pürgimisel algsesse seisundisse tagasi.  See püüdlus ise on nähtava maailma jõudude allikas. Loodus kasutab seda ja kehas avaldub see seksuaaljõuna. 
 
Kuni elav olend otsib täiendpoolt väljaspoolt iseennast ehk nähtavast maailmast, ei leia ta jmalikku üksolemist sel lihtsal põhjusel, et tema täiendpool ei asu temast väljaspool, eraldiolevana, vaid lahutamatult tema nähtamatus alateadvuses.  Ükski elusolend ei saa eksisteerida, kui tal puudub nähtamatu täiendpool.
Võtame näiteks sinu, mu väike tütar. Sinu maises teadvuses teadvustatule leidub täiendpool, mis asub su alateadvsues. Sa ei leia oma täiendpoolt väljaspoolt iseennast – maises mehes näiteks, vaid oma teadvustamata tõelises minas. Kui suudad oma teadvuse need pooled ühendada, oled leidnud tagasitee tervikusse, oled samastunud taas Jumalas.
 
Läbi selle ühinemise, mis saab toimuma su teadvsues, lakkab igavene igatsus, sest oled leidnud oma täiendpoole ja sellega ühinenud. Siis lakkab ka su seksuaalne iha.  Sa oled saanud täiuslikuks iseendas. Oled samastunud iseenda tõelises minas ärgates kogu loodu tõelise minaga. Saad üheks Jumala ja kogu universumiga.  Võid oma teadvuse tõsta kehast kõrgemale, oma isikust kõrgemale ja kogeda kõikehõlmavat kosmilist teadvust.  Sa oled välja astunud tagajärgede maailmast põhjuste maailma, ajutisest maailmast igavesse maailma,  loodud maailmast loovasse maailma, surmariigist eluriiki. Lühidalt öeldes, oled üles tõusnud tõelisse olemisse. Ja see on pühitsemine!”
 
Ptahhotep lõpetab.  Näen jumalikku terviklikkust kiirgamas tema  taevalike silmade lõpmatus sügavuses. Näen tõe täiust ta silmis. Ta õnnistab mind ja ma lahkun.