Stefan H. Verstappen, Kanadas sündinud kirjanik, maailmarändur, kunstnik ja võitluskunstide spetsialist, avaldas 2010. aastal raamatu „The Art of Urban Survival: A Family Safety and Self Defence Manual“, mille esimeses peatükis hoiatab ta inimkonda meid ümbritsevate psühhopaatide eest. Verstappeni sõnul täidavad linnakeskkonnas kurjategijad kiskjate rolli. Enese kaitsmiseks meie planeedi kõige ohtlikuma kiskja, psühhopaadi eest peaks iga inimene õppima märkama neid enda ümber.
Kõikidest meie ühiskonnas tegutsevatest kriminaalsetest tüüpidest saab just psühhopaati pidada kõige hävituslikumaks, edukamaks ning samas teiste jaoks kõige vähem mõistetavaks. Enamik inimesi arvab ilmselt, et psühhopaadid on harvad üksikjuhtumid ühiskonna madalamates kihtides. Tegelikkus on aga vastupidine.
Psühhopaadid ei ole üksikud heidikud psühhiaatriahaiglates, nad on täiesti arvestatav hulk inimesi meie ühiskonnas ning psühhiaatriahaigla asemel on nad suure tõenäosusega kõrgetel ametikohtadel. Mida konkureerivam on keskkond, seda armutumad on petustrateegiad ning just neis ühiskonna kõrgkihtides, kus ringleb raha ja võim, on psühhopaatidele omane kahetsustunde puudumine peaaegu et edu aluseks. See on keskkond, kus edukas olla saabki ehk ainult psühhopaadi mõtteviisiga inimene.
Psühhopaadi välimääraja
Psühhopaadid toovad endaga kaasa tohutu hävingu. Esimene samm enda kaitsmiseks selle hävingu eest on nende olemasolu tunnistamine ja käitumismallide tundmaõppimine. Psühhopaadid ise õpivad juba varases nooruses, kuidas nende olemusel võib olla traumeeriv efekt teiste, mitte-psühhopaatide isiksustele. Nad õpivad ka, kuidas oma iseloomuomadusi ära kasutada oma eesmärkide täitmiseks.
Psühhopaadi omadused
Empaatiavõime puudumine. Psühhopaadid taipavad juba varases nooruses, et nad on teistsugused ja et nad peavad käituma teiste sarnaselt selleks, et edukalt ühiskonda sulanduda. Nad õpivad teiste käitumist matkima, kuid nad ei mõista kunagi põhjuseid, miks sel moel käituma peab. Empaatiavõime ehk oskus tunnetada teiste inimeste emotsioone ja tundeid on psühhopaatidele tundmatu.
Kahetsustunde puudumine.
Psühhopaadid saavad aru, kui keegi nende käitumise peale vihastab. Viimase võimalusena võivad nad teeselda kahetsust, kuid erinevalt enamikust inimestest ei häiri neid mingilgi määral emotsioonid nagu süütunne või kahetsus.
Pealiskaudsus.
Psühhopaadid tunnevad harva kirge millegi muu kui vaid iseenda vastu ning seetõttu ei küündi nad iial ühegi teadmise pealispinnast kaugemale. Oma pealiskaudsuses lähevad nad nii kaugele, et etendavad võltsemotsioone tihti ülepingutatult, kõike selleks, et näida normaalne.
Suurushullustus.
Vaatamata oma pealiskaudsusele ei ilmuta psühhopaadid mingeidki märke probleemidest enesekindlusega. Nad elavad vääras maailmamudelis, kus nad ise on jumalaks.
Vastutustundetus.
Psühhopaadid on vastutustundetud, sest miski ei ole iial nende süü. Mõeldes iseennast ideaalseks, ei saa nad ka ise olla probleemides süüdi, kõik halb saab olla vaid teiste tegude tagajärjeks.
Impulsiivne käitumine.
Psühhopaadi maailmas on kõik, mida ta kohe tahab, hea ning kõik, mida ta ei taha, halb. Kui psühhopaat soovib seksi ning tema kohtingukaaslane seda ei paku, siis on vägistamine hea ja kaaslane halb.
Nõrk enesekontroll.
See omadus võib näida eksitav, sest psühhopaadid teesklevad pidevalt oma “normaalsuse“ etendamisel. Ometi võib nõrk enesekontroll lüüa välja, kui psühhopaat käitub täpselt nii, nagu tahab, siis, kui tahab.
Eesmärkide puudumine.
Psühhopaatide hetkelised soovid varjutavad nende pikemaajaliste eesmärkide loomise.
Kompulsiivne valetamine.
Valetamine hoiab psühhopaatide maailmavaadet ja neid ennast koos. Valetamise kaudu suudavad nad olla kogu ülejäänud ühiskonna parasiidid.
Manipuleerimine.
Õppinud terve elu tundma teiste inimeste käitumist, on psühhopaadid meisterlikud manipuleerijad. Õigetele nuppudele vajutades suudavad nad mängida inimeste endi emotsioone nende vastu.
Antisotsiaalne käitumine.
Psühhopaadi olemuseks on antisotsiaalsus. Võimetus tunda empaatiat teiste inimeste vastu laieneb ka tunnetada kogu ühiskonda või ümbritsevat keskkonda.
Empaatiavõime, häbi ja kahetsuseta võivad psühhopaadid valetada nii tihti ja jultunult, kui nad soovivad. Tavalised inimesed punastaksid, higistaksid või väriseksid, kuid psühhopaadi jaoks on valetamine ja manipuleerimine loomulik.
Professionaalsed psühhopaadid
Ehkki kõikides ühiskondades on mitmeid erinevaid psühhopaate (nartsissistid, ohvrid, petturid, jõhkrad ja pahatahtlikud psühhopaadid), on just professionaalsed psühhopaadid need, kes suudavad enim kahju tekitada. Professionaalne psühhopaat on pahatahtlik, kahetsustundeta eneseimetleja, lisaks sellele ka üsna intelligentne. Taolised psühhopaadid on tavaliselt esindatud valitsusasutuste, korporatsioonide või religiooniinstitutsioonide nimekirjas, kuid loomulikult võib neid leida ükskõik milliselt ametipositsioonilt. Ajaloost saab välja tuua mitmeid professionaalseid psühhopaate – Jossif Satlin, Pol Pot, Ivan Julm, Caligula, aga ka J. P. Morgan, Randolph Hearst ja Mayer Rothschild.
Suurkorporatsioonides on psühhopaadid need, kes kõige kiiremini karjääriredelil tõusevad. Nad oskavad meisterlikult teeselda oskusi, võltsida isikuandmeid, kasutada oma intellekti ja sarmi teistega manipuleerimiseks. Tavaliselt liiguvad professionaalsed psühhopaadid suurkorporatsioonide tippu kolleegidel alatult jalgealust õnnestades. Kord juba võimupositsioonil, kaob endine sarmikas mask ning algab kaastöötajate ja alluvate ahistamine.
Poliitikas annab psühhopaadile tema armutu ja valelik loomus selge eelise teiste ees. Nad on loomult karismaatilised liidrid, kes manipuleerivad ja mõjutavad endast nõrgemaid. Meisterlik valelikkus annab poliitikust psühhopaadile võimaluse lubada oma kampaaniates enneolematult suuri lubadusi, teades muidugi, et need kunagi teostamisele ei lähe. Olles terve elu teeselnud “normaalsust“, omandavad need psühhopaadid eeskujulike avalike teenistujate, isade, abikaasade, mentorite ja muudki rollid. Aga kui plaan kisub kiiva, ei ole psühhopaadil keeruline pöörduda mõrva, tagakiusamise, sõja või massimõrva plaanimiseni.
Kolmandaks sfääriks, kuhu võim hulganisti psühhopaate on meelitanud, on loomulikult religioon. Vähenegi tutvumine religiooni ajalooga näitab meile, mis verise teekonna on erinevad religioonid läbi teinud justkui rahu ja armastuse nimel. Enamik levinumaid religioone on üles ehitatud valedele, professionaalsed valetajad sobivad neisse ametitesse hästi. Hiljuti levima hakanud religioonide nagu näiteks mormoonlus ja saientoloogia juhid Joseph Smith and L. Ron Hubbard olid kompulsiivsed valetajad, suure tõenäosusega ka ennasttäis psühhopaadid. Karismaatilised kultuseliidrid Jim Jones ja Sung Yung Moon olid kahtlemata psühhopaadid.
Kokkuvõtteks
Kui psühhopaadid domineerivad ja valitsevad suuremate kultuuriasutuste, poliitiliste institutsioonide ja religiooni eesotsas, tekib paratamatult situatsioon, kus need samad liidrid panevad paika mängureeglid, misläbi neis institutsioonides võimu saavutada. Psühhopaatide väärad väärtused saavad normiks ning kollektiiv omandab olemuslikult psühhootilise käitumis- ning mõttevormi. See on olukord, mille eest hoiatab Stefan Verstappen. Ta märgib, et oluline algus selle ärahoidmisel on õppida psühhopaatide manipulatsioonist läbi nägema, õppida neid ignoreerima ning neist eemalduma.
Katkendid allikast: http://www.telegram.ee/teadus-ja-tulevik/psuhhopaadi-valimaaramine-kuidas-neid-ara-tunda