Põrgu Jansa

 

Ehedalt hall Eesti elu. Päikseta. Soojuseta. Originaal. Elab, aga mis elu see on? Eestlane ongi selline salavihas teise ukse taha sittuv sügeline? Siin usutakse nõiajutte veeuputusest, aga tilkuva katuse või elujärje parandamise peale ei tule keegi?  Äkki me olemegi siin kõik üks põrgust tagasi tulnud hall mass? Või kas me olemegi sealt üldse…tagasi…? 

Minu ten points läheb “parun” Andres Lepikule, legend vürst Volkonskile ja loomulikult Meelis Rämmeldile. Ülejäänud 90 pointsi on ainsana auga välja teeninud operaator Mart Tanieli superäge kaameratöö! 

Filmi lõpus on peategelasel pikk minek uttu. Täitsa stalker kohe. Ausalt, siiber ees sellistest filmidest, kus tegijad arvavad, et vaataja peaks siin otsima mingit tohutut elu mõtet ja fillosoofiat. Sel juhul tehke 2.tunnine film “Mineja”. Idee ka 2-tunnise eduka järje tarvis – “Tulija”. Ma ei oska öelda, kaua see minek filmis kestis, see oli lõputu. Ja tüütu. Ja kui asi on niivõrd sügavalt igav, siis see lihtsalt ajab naerma. Keset seda haudvaikset tattvenivat minekut ohkas tagareas keegi siiralt:

 

“Päriselt… Ta ei hakka ju sealt tagasi tulema…ega?”

 

Esimest korda juhtus kinosaalis peale kino järgnev – kui tuled süttisid, siis inimesed lihtsalt naersid. Heatahtlikult. Iseenda rumaluse üle. Olla seal, kus ta pea 2 tundi olla valis.  Lootuses või ootuses leida, näha kogeda midagi. Aga võib olla oli see lihtsalt üks mõnus kalli inimese kõrval istumine  ja sel ei olnudki mitte mingit eesmärki?

 

P.S Kui see film oli nüüd päriselt ka MÜSTEERIUM, siis “Mõmmi ja aabits” on tõsieluseriaal. 

 

 

Jää rahulikuks. 

Võta asja huumoriga.

Ja ole teiste vastu kena.

 

Eriti minusuguse kinovõhiku vastu, kes kinolina kõrgeimat taset ikka üldse hinnata ei oska,

joob nüüd selle peale ühe hea Costa Rica kohvi … ja elab rõõmsalt edasi. 🙂 

 

 

Loo moraal:

PETTUMUST KOGED SA AINULT SIIS, KUI SUL ON OOTUSED.

 

 

***

 

 

SA TAHAD ÖELDA, ET

SUL ON EESTI FILMI SUHTES OOTUSED….? TEGELT….? 

*

*

*

*

*

*

 

 

 

 

error: Content is protected !!