Oshohulluse tänumeelne püha päev

 
 
 
 
Isegi Jumal ei suutnud kutsuda enda juurde Pimedust ja Päikest koos. Põhjus on selles, et Pimedusel pole iseseisvat eksistensti – ta on vaid valguse puudumine. Kuidas võib valguse puudumine omada iseseisvat eksistensti? Kuidas võiks ta eksisteerida koos valgusega?
Samal viisil ei saa koos eksiteerida EGO ja ARMASTUS. Ego sarnaneb pimedusele, ta on armastuse puudumine.
Meie Mina räägib:
“Ma tahan armastada! Ma tahan, et mind armastatakse!”
 

Kas te olete hullud või? Iial ei saa olla Mina ja Armastuse vahel mingeid suhteid!
 
 
Ometi see Mina muudkui jätkab samas vaimus:
“Ma tahan palvetada! Tahan tunnetada Jumalat! Tahan saada valgustatuks!”
Samuti võiks Pimedus rääkida:” Ma tahan emmata Päikest! Ma tahan olla külaline Päikese majas!”
See ei ole võimalik, sest Mina pole muud kui armastuse puudumine. Mida enam tugevdad oma Mina häält, seda võimatum on leida endas armastust. Kui sind armastatakse armastusega, mis lähtub egost, tunned varsti, et sind hoiavad raudsed ahelad, mitte armastavad käed. Selline armastus on vaid üks armukadeduse vorme, omamistahe, omanikutunne, ei muud…

OSHO

 

***

Pühapäev ja Osho ja pannkoogid ja maasikamoos ja kohvi… Elu Magustoit! Osho oli esimene autor, kes muutis mu mõttemaailma ja oskas lahti logida paljud mu vanad “turvalised” mõttemustrid ning kinkida mulle oma raamatute abil kuhjaga valgust, lihtsust, armastust ja mind ennast. Alati, kui võtan kätte mõne tema raamatu, tunnen tohutut tänutunnet, elu, vabadust, rahulolu…kergust!

Tõesti, piisab, kui üks inimene sellega algust teeb ja selleks polegi masse vaja. Ei riiki ega riigikogu. 

Isegi ei pea olema õigel ajal õiges kohas. Ei saagi. Sest enne seal õiges kohas olemist on vaja tunda vajadust! Ja siis on vaja teha otsus. Siis sirutada käsi. Astuda samm.

Võtan aegajalt just selle OSHO raamatud kätte. Ja ikka tajun, kuidas olen kasvanud, et teda veel rohkem mõista, kogeda, tajuda.  Ja kui palju paremini mõistan teda täna, kui paar aastat tagasi!

“Osho ideaaliks oli nn uus inimene. Tema uus inimene on seesama ammune vana, algne, puhas, rikkumatu inimene, kes on aga unustatud ja mattunud ego kihtide alla. Tavaline inimene on nagu mõranenud kest, mis on katkine ja lõhestatud teda läbivatest kõikvõimalikest duaalsustest, vastandumistest ja konfliktidest. Uus inimene on läbinud iseenda teadvuse kuni sügavaima, olemusliku tuumani ja on sealpool duaalsusi, ka õiget ja väära ning head ja kurja. Ta on samane algse õndsusega. Uue inimese sünniks oma olemuse sügavustest peab inimene vabanema pindmisest inimeseks olemisest..” /H.Kingo “24 tarka. Suurmehed, kes muutsid meie mõtlemist“

 

On õnneseen, kes kuskilt veel saab kätte Ingvar Luhaääre 2004 a ilmunud ülivinge raamatu-

 

“OSHO – XX sajandi ühe mõjukama vaimse liikumise juhi elu ja õpetus”

 

Ma olen õnneseen! See oli üks esimesi vaimseid raamatuid peale Luule Viilma karmikäelisi “Ellujäämise õpetusi”, ja näitas mulle hoopis vastupidist –  et vaimne maailm, see Puhas Loov Maailm, Puhas Loov Energia, millest OSHO räägib,  ei olegi mingi ähvardav omakohus, mingi tõsine nurgas ommimine, lõputu pidev enese parandamine ja oma (ja ka teiste) vigade otsimine, oma vanemate/suguvõsa juuretasandil roomamine ja rohimine, pidev pingutamine ja otsatu kannatus. Osho näitas mulle, et vaimne maailm, Puhas Loov Energia, on vabadus, väljumine eelkõige duaalsusest, väljumine kõigest turvalisest ja harjumuspärasest. Eemaldumine piirangutest, hinnangutest, loobumine must-valgest, heast-halvast, nutust-naerust, enesepiitsutamisest, eilsest päevast. Ta tõestas, et Puhas Loov Energia ei ole mingi unistustesaar kuskil seitsme mäe ja mere taga! See on siinsamas, see on mu igapäevane elu, see on mu osa, osa minust ja osa veel suuremast. Puhas Loov Energia ei ole pingutamine ja kannatus, see on lihtsalt põnev Pipi-meelne “asjadeotsimine” iseendas. Puhas Vaimne maailm, Puhas Loov Energia, ei ole iial pinge, see on alati lõdvestus ja lubamine. Kergus ja rahulolu. 

Vaimne maailm mõnuleb duaalses ühisteadvuses, kui seal on esikohal pisarad ja piits. Vaimne maailm, Puhas Loov Energia, ei ole kuri ega tõsimeelne. Kui sinu vaimne õpetaja on kuri pühamees ning sind pidavalt korrale kutsuv, nt kui sa tema loengus südamest naerma puhked – siis vali vahelduseks teine õpetaja. Lihtsalt kogemuse tarvis, mitte et kuri halb oleks, soovitan vaid valida/kogeda ka midagi muud, nt raskuse kõrvale kergus, pinge kõrvale lõdvestus. Tõeline Puhas Loov Energia on vaba maailm. See on lihtsus kõiges. See on naeratuse ja olemas olemise vaikne tänulik maailm, mille tundeviidaks on ALATI kergus ja rahulolu! Otsinguõhin. Minnalaskmine. Komistamine, õppimine, kogemine. Uuesti tõusmine. Teekond.

See ei tähenda, et ma endaga üldse ei tegutse ja päevad läbi rõõmust rõkkan või Tartu-Tallinn-Pärnu vahet sõidan. Mõiste TÖÖ on täiesti vale vaimses maailmas – Puhtas Loovas energias. Pigem ma tegelen vabastamisega, otsimisega, kogemisega, sageduse tõstmisega. Muidugi ka kõige selle jama vabastamisega, mida minusse on topitud vähemalt esimesed 25 aastat. Et kooruks tõde. Aga enam ei sunni ma end, sest see on juba puhas vajadus. Vajadus väljuda nn duaalsest maailmast või teine variant – siin ellu ja normaalseks jääda. Mis ajapikku ostutub illusiooniks. Ja ma olengi õppinud parimatelt inimestelt. Luule Viilma õpetas mind lendama. Päriselt. Sest mõistsin 25 aastaselt, kui raskeks olen ma end ise oma mõtetega teinud, ja samas õppisin tema õpetust – andestamist – mitte surmtõsiselt võtma. Jumal tänatud. Vanahärra Aarma õpetas õigesti hingama, toituma, mõtlema. Zeland keeras kõik logisevad kruvid mu peas täiesti lahti ja Walsch aitas teda seejuures, isegi Šeps viskas hagu alla ja keeras mutreid lahti.. Meeste kambas veel ka mu kallis abikaasa ja täiskasvanud pojad. Ja mu isa. Mees, keda ma näinud ei ole, aga kelle vastu on lõputu armastus ja tänu, et ta mind üldse siia maailma aitas! Kõik minu elu supermehed! Kindlasti on neid mehi rohkemgi, need mehed meenusid lihtsalt kohe.

Aga ma olen õppinud ka naistelt ju! Emake – mu elu õppetund numero uno! Mainitud Luule Viilma. Jasmuheen õpetas keha kasutama pendlina ja nats ka krõbistama valgusekiirt. Crystal õpetas mind seiklema ja ujuma, äratades sisemise lapse ja merineitsi minus. (Kellel vähegi on vee ees hirmu – ja eriti sügava vee ees – palun võtke temaga ühendust. Muidugi kui te ei karda võimsaid elumuutusi, mis see kaasa toob) Mu suurim õpetaja ja armas sõber Kristiina Raie on õpetanud alati hoidma südame avatuna, julgustanud olema see kes ma olen, ta on kannatlikult ja imeliselt suunanud mind iseennast jälgima, õpetanud sõnade selgust ja olulisust, julgustanud elama, otsima ja tunnetama, tuletades taas meelde osholikku vaimset maailma – ela kerguses. Draamadeta. Avatuna. Välju duaalsusest, ole julgelt ainulaadne sina, sõltumata teistest! 

Kõik inimesed, kellega olen kokku puutunud,  on mu õpetajad. Ja just täna olen kõigile teile nii tänulik! Südamest! 

Kui sain selle esimese raamatu suurmehe elust, siis ma ei julgenud isegi mingeid lehekülgi endale ära märkida. Praegu on mu raamatud kui mu isiklikud märkmikud. Kõik täis kirjutatud. Sest iga raamat tuli mulle, teenib mind, aitab mind. Mitte vastupidi. Aga selles raamatus leidsin ma siiski ühe õhkõrnalt hariliku pliiatsiga joonistatud smaili ja alla joonitud eht-Osholiku mõtte, mis iseloomustab tema vabanenud mõttemaailma ning liigutas mind juba tosin aastat tagasi –

 

Kristlikus Kolmainsuses – Isa, Poeg ja Püha Vaim – pole kohta naisele! 

Oleks nagu tegemist mingi homoseksualistide klubiga…? 

 

Ja lõik igaks juhuks neile, kes koledal kombel kardavad surma …armastust…võimidagi… – 

Risk kaunistab elu. Teeb selle kütkestavaks, elamisväärseks. Hirm on kõige hullem vähktõbi. Kui tahate väga karta, siis kartke kartust! Linnupoeg tunneb ka end munas kaitstuna, aga kui ta kardab munakoort purustada, saab sellest ta haud. Kaht asja kardavad inimesed ülekõige: armastust ja surma. Neis kahes on küllaltki palju ühist – mõlemas hajub EGO. Mõlemas annad end tundmatu hooleks. Surm on kõikehaarav orgasm universumiga…

Satun nüüd OSHOhoogu siin…aga neile, kes oma vihaga pahuksis ja muhvigi teha ei oska, väike lõik –

“Üks mees armastas paadipõhjas lebades unistada, lasta end voolul kanda, vaadata pilvi. Kord tonksas ta paati üks teine paat. Mees ajas end vihaselt üles, et vaadata, kes nii ettevaatamatult aerutab, kuid märkas siis, et paat on tühi. Ta oli vihastanud tühja paadi peale. Sel hetkel koges ta satori ja kui edaspidi keegi teda solvas ning ta tundis endas viha tõusvat, naeratas ta omaette: “Jälle üks tühi paat…” 

Selle looga seoses lisaksin ma veel mõned soovitused. Ärge tehke oma vihaga midagi. Kui väljendate – siis teete. Kui alla surute – teete ka. Kuid ärge tehke midagi, lihtsalt jälgige. Ärge puudutage teda, kasutage teda ainult kui teed.”

 

***

 

Olgu teie elu mõnus, kallid sõbrad kohalolijad!

Saadame ära märtsikuu ja vabalangeme lõdvestunult sooja päikeskollasesse aprilli!

 

error: Content is protected !!