OSHO: INIMKOND SÜNNIB PÄEVAL, MIL LOOVUS OMA MÄSSUS TÕUSEB AUSSE
Looming – see on suurejoonelisim mäss kesk eksistentsi. Kui sa tahad olla loov, pead sa vabanema kôigest tingitusest, vastasel korral pole su looming muud kui kopeerimine, tühipaljas koopia. Sa saad olla loominguline vaid siis, kui oled – individuaalsus; sa ei saa luua, jäädes osaks masside psühholoogiast. Massi psühholoogia ei ole loominguline, ta elab roiskuvat elu, ta ei tea midagi tantsust, laulust, rôômust, ta on mehaaniline.
Looja ei saa minna juba sissetallatud teed. Ta peab leidma oma raja, raiudes läbi eludzhungli. Ta peab minema üksi, peab murdma välja kollektiivsest arust, plebeilikust psühholoogiast. Kollektiivne oid – see on kôige madalamalt arenenud môistus maailmas, isegi niinimetatud idioodid on oma arengult kôrgemal kollektiivsest idiotismist. Kuid kollektiivsuse käsutuses on omad pistised: ta austab inimesi, peab lugu inimestest, kes kaitsevad seiskohta, et kollektiivse môistuse tee on ainuôige.
Minu jôupingutus on suunatud sellele, et purustada kollektiivne aru ja muuta iga individuaalsus vabaks olema tema ise. Siis pole mingit probleemi, siis sa vôid elada, nagu ise tahad. Tegelikult sünnib inimkond tôeliselt alles sel päeval, mil loovus oma mässus tôuseb ausse. Inimkond on ikka veel sündimata, ikka veel looteseisundis. See, mida te näete ja peate inimkonnaks, on väga petlik nähtus. Kuni me ei anna igaühele individuaalset vabadust, absoluutset vabadust olla tema ise, eksisteerida omal moel…
Ole Zorbas–Buddha – kolmemôôtmeline inimene!
Niipea kui patoloogia kaob, saab igaühest looja. Ainult haiged inimesed on hävitavad. Terved inimesed on loovad. /…/ Kui inimene on tôeliselt terve ja terviklik, saab loovus tema loomulikuks osaks, temas sünnib loomingujanu.
Inimkond on jôudnud ristteele. Me elasime ühemôôtmelise inimese elu ja see on ammendatud. Nüüd me vajama märksa rikkamat, kolmemôôtmelist inimolevust. Esimene neist môôtmetest on – teadvus(likkus), teine – kaastunne, kolmas – looming. Teadvus – see on olemus; kaastunne – tunne; looming – tegu. Minu nägemuses uus inimene peab olema kôik need kolm üheaegselt. Ma annan teile raskeima ülesannetest, suurejoonelisima väljakutsetest: Sa pead olema meditatiivne nagu Buddha, armastav nagu Krishna, loominguline nagu Mikelangelo vôi Leonardo da Vinci. Sa pead olema kôike seda korraga, üheaeghselt. Ainult siis täitub sinu totaalsus; muidu jääb midagi puudu. Ja see, mida sinus ei jätku, muudab sind ühekülgseks, mitteteostunuks. Sa vôid saavutada väga kôrge tipu, olles ühemôôtmeline, ent siis sa oled vaid tipp. Ma tahaksin, et sa oleksid kogu Himaalaja mäestik, mitte lihtsalt tipp, vaid tipud tippude seas.
Ühemôôtmeline inimene tôestas oma kôlbmatust. Ta ei suutnud luua kaunist Maad, ei suutnud luua Paradiisi Maa peal. Teda tabas kaotus, täielik lüüasaamine! Ta lôi môned kaunid inimesed, kuid ei suutnud muundada kogu inimkonda, ei suutnud tôsta kogu inimkonna teadvusetasandit. Vaid vähesed individuaalsused valgustusid. See ei aita enam. Me vajame rohkem valgustunud inimesi, valgustunud kolmekordselt. Selline on minu uue inimese määratlus.
Buddha ei olnud poeet. Ent uus inimkond, inimesed, kes nüüd saavad budadeks, saavad olema poeedid. Ma ei pea silma mitte seda, et nad hakkavad kirjutama luuletusi – te peate olema poeetilised. Teie elu peab olema poeetiline, teie lähenemisviis. Loogika on kuiv, poeesia on elav. Loogika ei suuda tantsida, see on vôimatu. Näha loogikat tantsimas oleks sama, mis näha tantsimas Mahatma Gandhit./…/ Poeesia suudab tantsida – see on sinu südametants. /…/ Ainult poeesia vôib armastada./…/ Poeesia, armastus, tunne annavad sulle sügavuse, soojuse./…/ Sa muutud märksa inimlikumaks. Buddha – see on üliinimene, kahtlematult, kuid ta kaotab inimsuse môôtme. Ta on ebamaine. Temas on ebamaine ilu, kuid pole kreeklase Zorbase ilu. Zorbas on nii maine. Na sooviks, et sa oleks nii see kui teine – Zorbas–Buddha. Inimene peab olema meditatiivne, kuid mitte vastuoksa tundega. Inimene peab olema meditatiivne, kuid täis tunnet, küllastatud armastusest. Inimene peab olema loov. Kui sinu armastus on ainult tunne, mis ei muundu tegevuseks, siis ta ei môjuta suuremat osa inimkonnast. Sa pead muutma armastuse reaalsuseks, materialiseerima selle./…/ Tegu seisneb loomingus, kôikvôimalikus loomingus.
Tegu on see, milles on inimese totaalne olemus…
Tegu – see pole tegevus. Tegevus pole tegu. Nende loomus on diametraalselt vastupidine. Tegu toimub, kui olukord seda nôuab,/…/, tegevus toimub väljaspool mis tahes seost olukorraga./…/ Tegu lähtub vaikivast arust – ja see on kôige kaunim asi maailmas. Tegevus lähtub rahutust arust – ja see on kôige värdjalikum asi maailmas. Teoks vôib nimetada seda, mis on adekvaatne, tegevus on mitteadekvaatne. Tegu on spontaanne, hetkest hetkesse; tegevus koormatud minevikuga. See pole vastus olevikuhetkele, see on pigem ärevuse väljapritsimine, mille oled toonud minevikust olevikku. Tegu on loov. Tegevus väga purustav – ta purustab sind, ta purustab teisi./…/ Elu vajab vastust, igal hetkel pead sa tegema teo, kuid tegevus sekkub olevikhetke. Sa oled näljane ja otsid toitu, sa tahad juua ja lähed kaevule. Sa tahad magada ja sa uinud. Sa tegutsed, lähtudes totaalsest situatsioonist. Tegu on spontaanne ja totaalne./…/ Tegevus toimub, kui tegu on kohatu. Jälgi ennast ja näe: üheksakümmend protsenti sinu energiast kulub tegevusele. Ja kui saabub hetk tegutseda, pole sul enam vähimatki energiat. Lôdvestunud inimene on lihtsalt vaba haaratusest ja tema sisemas hakkab kogunema energia. Ta konserveerib oma energia, see automaatselt säilub ja kui saabub ôige hetk tegutseda, voolab sellesse teotsemisse kogu tema totaalne olemus. Just sellepärast on tegu totaalne. Tegevus toimub alati poole jôuga, sest kuidas saaksid end lollitada absoluutselt. Isegi sina tead, et see on kasutu./…/
Just sellepärast inimesed kardavad vaikimist – nad teavad, et nii vôib neil katus pealt ära sôita. Aga kui sa kardad vaikimist, siis see näitab, et sinu sees on pöörane, krampides, haige aru, mis pidevalt mangub tegevust. Tegevus – see on sinu pôgenemine iseenda eest. Teotsemises sa oled, tegevuses pôgened iseenda eest – see on narkootikum./…/ Tegu on meditatiivne. See pole midagi valmis kujul, varem välja töötatut. Ta ei anna sulle mingeid vôimalusi valmistuda, harjutada. Tegu on alati uus ja värske nagu kaste päikese käes. Ka teoinimene on alati värske ja noor. Keha vôib vananeda, kuid värskus säilub; keha vôib surra, aga noorus jätkub. /…/
Lôdvestumine tähendab, et praegusest hetkest on rohkem kui küll.
Teadvusta. Tunneta erinevust teo ja tegevuse vahel./…/ Saa märksa teadlikumaks. /…/ Las asjad ise langevad ära, ära heida neid minema./…/ Jälgi, ole ärkvel, teadvel, ja sa jôuad imelise ilminguni: kui miski langeb ära iseenesest, ei jäta ta sinusse vähimatki jälge. Kui sa teda sunnid, jääb jälg, jääb arm. /…/ Tegutse rohkem ja lase tegevusel iseenesest ära langeda. Transformatsioon saabub vähehaaval. Küpsemine vajab aega, kuid kiiret pole./…/
Lôdvestumine – see on tegevuse – mitte tegutsemise – puudumine. Mitte tegutsemist pole vaja ära heita, sest heites ära tegutsemise, heidad sa ära elu. Siis sa muutud surnuks, mitte lôdvestunuks./…/ Lôdvestumine – see on seisund. Sa ei saa seda esile kutsuda sunniviisil. Sa vôid lihtsalt ära heita negatiivse, tôkked, ja ta tuleb, kerkib esile iseenesest./…/ Lôdvestumine tähendab, et praegusest hetkest on rohkem kui küll, see hetk on suurem, kui oleks vôinud paluda vôi oodata./…/ Siis energia ei liigu mitte kuskile, muutub häirimatuks veekoguks. Sa lahustud omaenda energias. See hetk on lôdvestumine./…/ Lôdvestumine – see ei ole lôdvestumise poos – see on sinu energia totaalne transformatsioon./…/ Energial on kaks môôdet. Üks on motiveeritud, suunatud mingile eesmärgile, see hetk on ainult vahend/…/ see on tegevuse môôde./…/ Kuid sedaliiki energia jaoks ei saavutata eesmärki mitte kunagi, sest see jätkab iga olevikuhetke muutmist vahendiks millegi muu jaoks tulevikus./…/Sa jätkad jooksmist, kuid vahemaa jääb endiseks.
Eesmärgile orienteerunud inimesed lähevad vähehaaval hulluks…
Ja on teine energia môôde; mittemotiveeritud pidutsemise môôde. Eesmärk on siin, praegu./…/ Faktiliselt – sina oled eesmärk /…/ kôik on juba saavutatud, kôik on juba siin – see on lôdvestumine, mittemotiveeritud energia.
Sellepärast on minu jaoks kahte tüüpi inimesi: eesmärkide otsijad ja pidutsejad. Eesmärgile orienteerunud on arutud. Vähehaaval lähevad nad hulluks – nad loovad isiklikku hullust./…/ Olge pidutsejad, pidutsege! /…/ Tegutse ilma motiivita, lihtsalt energia üleküllusest. Jaga seda, kuid ära kauple, ära tee tehinguid. Anna, sest sul on, ära anna, et saada tagasi – sest siis sa oled kannatuses. Kôik kaupmehed satuvad pôrgusse. Kui tahad leida suurimaid kaupmehi ja müüjaid, otsi neid pôrgust, sa leiad nad sealt. Taevad pole kaubitsejatele, taevad on – pidutsejatele./…/ Keegi küsis Meister Eckhartilt: “Mida teevad inglid paradiisis?” Ta vastas: “Oled sina alles lollpea! Paradiis – see on pidutsemise paik. Nad ei tee midagi. Nad lihtsalt pidutsevad…”/…/ Ja kui sa saad üha rohkem kaasa haaratud tegutsemisest ja üha vähem hôivatud tegevusest, siis sinu elu muutub ja sellest saab sügav lôdvestumine./…/
Ja siis mis tahes hetkel… sa puhked buddhaks!
Läänes on saanud loosungiks “Täiusta ennast!”/…/ Ida môistmine on sügavam: iga katse “saada” muutub takistuseks – sest sa juba kannad oma olemust sisemas. Sa ei pea kellekski saama – lihtsalt teadvusta, kes sa oled, ongi kôik./…/ Parendades, mida sa ka ei parandaks, jääd sa alati igatsusse ja ärevusse, sest igasugune katse parandada viib sind vales suunas. Ta muudanb môtestatuks tuleviku, eesmärgi, ideaali – ja siis su aru saab haaratud soovist. Soovides lased sa käest. Lase soovil vaibuda, muutu vaikivaks mitte–soovimise reservuaariks – ja ühtäkki oled sa hämmastunud, korraga on see – siin! Ja sa pahvatad naerma kôhu sügavusist, nagu naeris Bodhidharma. Bodhidharma järgijad räägivad, et kui sa muutud vaikivaks, vôid sa kuulda tema möirgavat naeru.
Mida siis praktiseerida? Ole üha rohkem lôdvestunud. Ole üha enam siin ja praegu. Ole üha enam ja enam tegutsemises ja üha vähem tegevuses. Ole üha rohkem ôônes, tühi, passiivne. Ole üha vaatlevam – kiretum, mitte midagi ootav, mitte midagi sooviv. Ole ônnelik sellest, kes sa oled. Ole pidutsev. Ja siis mis tahes hetkel… kui asjad küpsevad ja saabub ôige hetk, sa puhked buddhaks.
Raamatust “Tvortshestvo. Vôsvobozhdenije vnutrennih sil”, Vesj 2002 lühendatult tôlkinud Andreas Küllane