Olen delfiin.

Täna oli jälle selline imehommik, kus saab hõisata – eluvinge delfiiniujumine! Juhhuuuuuuu!!!

Delfiinid võtsid mind oma parve vastu ja me lihtsalt hõljusime koos. Minu all, paremal, vasakul, ees ja taga delfiinid. Suured võimsad kehad, õieti ei liigutagi ennast, vaatavad silmanurgast. Otse silma. Vestlevad ja naeravad. Logivad ja teevad minuga “Veel midagi”…

Kui mõistus ükskord “sisse lülitus”, siis vaatasin, jeerum, kust nad kõik nüüd tulevad, ma ei mahu selle massi sisse ju äragi! Aga sõbrakesed tegid midagi eriti lahedat – kaks delfiini mu ees läksid lahku ja tegid mulle ruumi, võttes mind endi vahele ujuma. Olin jälle grupis. Delfiinid mu ees, taga, kõrval ja all. Suutsin vaid sosistada – aitäh, aitäh, aitäh… Müttasime nendega nii kaua kuni varbad külmetama hakkasid. Nad olid väga mängulised ja üks pakkus mulle järjekindlalt oma punast lehekest. Väga kerge, mänguline, mõnus hommik.

Ja taaskord küsin ma Univesumilt – KUIDAS SAAB VEEL PAREMAKS MINNA???? 🙂

 

error: Content is protected !!