…Silmapiiril aga hakkas midagi virvendama ja helklema ning tuli suure kiirusega ranna poole. Need olid delfiinid! Loendamatu hulk delfiine! Nad lähenesid võimsate lendhüpetega ja nende kehad läikisid päikese paistel. Delfiinid kihutasid vanaema jälgi mööda kohale, et osa saada suurest sündmusest kohtumisest inimesega, kes oskab kala moodi ujuda.
Jõudnud kalda ligidale, peatusid nad ülemvarlitaja käsul, pistsid pead veest välja ning hakkasid inimlapsi uudistama.
Vend ja õde aga seisid sõnatult veepiiril ning pigistasid tugevasti teineteise kätt. Nad said aru, et delfiinid olid neid tervitama tulnud; nad tundsid, et see on kõige tähtsam päev nende noores elus ja et kogu maailm oli järsku hoopis muutunud.
«Kui kahju!» ütles viimaks Lik. «Elame kõrvuti, aga üksteist ei mõista!»
«Täna veel ei mõista, aga homme võibolla mõistame,» ütles Lok. Ta vaikis pisut ja lisas siis kindlalt: «Ma püüan teha kõik selleks, et me üksteist mõistaksime. Selle ranna nimeks aga saagu Delfiinia!»…
Raamat lapsepõlvest meenus aasta tagasi Havail, kui seisin Hookena rannas ja vaatasin ookeanis hüplevaid delfiine. Tunne, mille kunagi oli andnud üks raamat, tuli nii tuttavana ette. Olin oma Delfiinia leidnud!