Viimastel päevadel on tulnud telefonikõnesid, kus inimesed jagavad jamasid lastega, aga kus tegelikult olid lapsed sunnitud olema minema äärmusteni ja sinna viis neid vanemate kontrollimisvajadus, ei muud. Püüdsin selgitada väga delikaatselt – luba tal eksida, aga toeta, luba valida, aga toeta, luba kasvada, aga toeta… Las tal olla, see kes ta on. Lapsevanema ma tean – see pole kerge. Lapsevanemateks ei õpita, selleks kasvatakse. Koos lapsega. Täna jäi mulle riiulist näppu Osho raamat “Eneseaustuse vägi”, avasin selle suvalisest kohast ja sain lugeda tema kogemuse. Trükin selle siia, ehk aitab see kedagi näha asja selgemini läbi lapse silmade… Ma ei taha rõhutada kommuuni-elu, aga ma tahan rõhutada – kui vaja, saage aru, kus see piir on, ja lihtsalt jätke oma lapsed rahule, lubage nende tajudel kasvada. Mida varem te seda mõistate, seda parem. / Tiina
Kõik perekonnad õpetavad teid olema märtrid. Kummaline maailm. Miks õpetatakse inimestele suitsiidsust? Märterlus on ju lihtsalt hea sõna enesetapu kohta. Mitte keegi ei õpeta elamist. Mitte keegi ei julgusta elama. Mitte keegi ei õpeta teile, et võiksite olla veidi tulisemad – miks te lihtsalt tossate ilma leegita? Kui kaua olete tossanud ja kui kaua kavatsete seda veel teha?
Tehke tuld!
Seal, kus on leegid, pole suitsu, sest tõelise kuumuse korral suitsu pole. Põlege nagu leek ilma suitsuta. Aga kõik käsivad teil hoida madalat profiili. Miks? Elu on liiga lühike, miks hoida madalat profiili?
Hüpake nii kõrgele, kui suudate!
Tantsige nii hullult kui oskate!
Sulanduge nii üleni kui võimalik!
Kõigest sellest põlemisest, elamisest ja sulandumisest leiate oma eheduse, oma individuaalsuse. Individuaalsus ei karda mitte kunagi.
Minu maja ees kasvas kürge tamarindipuu. See puu ei ole väga tugev, tema oksad murduvad kergesti. See puu oli väga kõrge ja mulle meeldis kogu aeg selle otsa ronida. Siis kogunesid kõik pereliikmed puu alla ja ütlesid mulle:” Peatu nüüd, ära roni enam kõrgemale!” Mina ronisin muudkui edasi, nemad all karjusid:” Kas sa kuuled või? Aitab küll!”
Ma vastasin:”Seni, kuni te keelate mul kõrgemale ronida, ronin ma ikka edasi. Kõige hullemal juhul ma kukun ja murran ehk mõned luud, aga kõrgus on nii põnev, see kutsub mind üles. Teie jääge päris vait, siis ma peatun.” Kui pereliikmed nägid, et ma olin jõudnud sinna kohta, kust edasi ronides kukkumine oli kindel, jäid nad vait.
See oli tingimus. “Kui te ei lõpeta minu takistamise püüdmist, ronin ma muudkui edasi.”
Ainult vanaisa ütles: “Ära üldse muretse. Need inimesed on argpüksid. Minagi oleksin hea meelega sinuga kaasa tulnud, aga ma olen liiga vana. Sina aga pead meeles pidama, et olen alati sinuga.”
Isegi naabrid tulid ja hakkasid kisama:”Jää seisma!” Aga minul oli oma tingimus ja ma ütlesin uuesti:” Kui te ei lõpeta minu takistamist, ronin veel kõrgemale. Ja nüüd kipub tõesti ohtlikuks minema, niiet pidage suu!”
Nad pidid vait jääma. Kui ma edasi liikusin, hakkasid nemad jälle kisama.
Ütlesin:” Te ei saa aru. Jätke mind lihtsalt rahule! Uskuge vähemalt seda, et ma näen ju ise ka, kui oks muutub peenemaks ja tuul tugevamaks ning puu kõigub. Mina ju näen seda samuti! Laske mul ometi ise see ära tunda ja taibata! Laske mul endal otsustada, ärge otsustage minu eest. Ma vihakn seda!”
Aga iga perekond otsustab ikka sinu eest…
Kommuun ei otsusta sinu eest. parimal juhul ta toetab. Nii et kommuunis ei ole paradoksi individuaalsuse ja sulandumise vahel. Kommuun ei ole ühiskond ega perekond. See on kõikvõimalike mässajate kogunemine. Seega puudub vajadus üksteisega sobida ja olla üksteise moodi. Kõik on erinevad mässajad. Ühine on see, et kõik on mässajad.
Mässav hing on ühine faktor, mis seob kommuuni ja teeb sellest terviku – ilma kellegi individuaalsust hävitamata, ilma kedagi mingilgi moel hävitamata.