Magdaleena käsikiri

Tom Kenyon  &  Judi Sion

– Üks –

Kasvasin üles keskkonnas, kus mõisteti maagiat. Mu isa pärines Mesopotaamiast, mu ema Egiptusest. Enne mu sündi palus ema Isist, et too õnnistaks teda lapsega. See laps olen mina. Ja kutsuti mind Maarja Magdaleenaks.

Kui olin saanud 12–aastaseks, saadeti mind õppima salajasse pühitsetute ordusse, õdede hulka Isise tiibade varjus. Sain väljaõppe Egiptuse salateaduste tundmises. Õppisin Horose alkeemiat ja Isise seksuaalmaagiat. Kui kohtasin teda, keda teie Yeshuaks kutsute, olin kõik oma pühitsused läbi teinud. Mind oli selleks kohtumiseks ette valmistatud.

Evangeeliumides vihjatakse, et olin prostituut, kuna pühitsetud meie ordust kandsid käsivarre ümber maokujutisega kuldset võru. Sellest teati, et valdame seksuaalmaagiat. Ja heebrealaste silmis olime me prostituudid.

Kui nägin Yeshuat ning meie pilgud kohtusid, mõistsin, et oleme saatuse poolt teineteise jaoks määratud.

See, millest ma teile nüüd räägin, ei ole laiemalt teada. Seda teadsid vaid need, kes olid mu kõrval. Paljud legendid jutustavad juhtunust. Kuid minu jaoks on see lugu suurimast armastusest. See, et Yeshual oli nägemus, mis hõlmas kogu maailma, ei puudutanud mind. Minu lugu on armastuselugu.

Paljud inimesed järgisid Yeshuat. Ja võimalusi meil omavahel kahekesi koos olla polnud just palju.

See lugu ei ole kirjas evangeeliumides, sest mitte keegi ei teadnud meist, välja arvatud meie kõige lähemad sõbrad. Kuid enne kui Yeshua Ketsemani aeda läks, sigitasime lapse, kelle nimeks sai Sar’h.

– Kaks –

Lugu, millest ma teile nüüd jutustada kavatsen, võib kõlada veidi uskumatuna.

Ma mäletan roostikku Maries-de-la-Meris, ehkki seda kohta siis veel nii ei nimetatud. See oli paik, kus meie laev randus. Sar’h oli alles üsna väike. Ta polnud aastanegi. Mind lõhestas lein ja hämmastus.

Olin seal, kui Yeshua risti löödi, nägin teda hauakambris, kui koos ta emaga teda surilinasse mähkisime. Jään alatiseks mäletama mürri lõhna. See oli üks võietest, mida kasutasime.

Yeshua ilmus mulle hiilgavas valguses. Ma ei suutnud uskuda oma silmi ja nii puudutasin ta haavu. Jüngrid tundsid armukadedust, et ta kõigepealt minu juurde tuli.

Tekitas kummalise tunde, et mu armastatu oli läinud teise ilma, samal ajal kui mina ja meie tütar Vahemerd ületasime. Egiptuses, kuhu olime suundunud kõigepealt, polnud meil enam turvaline olla, seega tuli meil edasi liikuda.

Siirdusime maale, millest hiljem sai Prantsusmaa, kuid tol ajal oli see veel täiesti metsik paik. Meid võtsid vastu Isise preestrinnad, kes saatsid meid põhja poole, druiidide kaitse alla, sest Isis oli nendega kõnelenud, ja nad olid kuulnud üleskutset kaitsta Isise tütart Sar’hi. Ja nii suundusime me põhja, üle teise suure veekogu, et maabuda maal, millest kunagi pidi saama Inglismaa.

Ja salaja toimetati meid druiidide poolt nende kõige pühamate paikade südamesse, Glastonbury mäele. Kuigi siin oli meil turvalisem kui Israelis või Egiptuses, ulatus Rooma mõju ka Inglismaale, seepärast varjasime me end.

Elasime seal kandis palju aastaid ning Sar’h abiellus mehega, kelle järeltulijatest said templirüütlid. Mina aga suundusin põhjapoole, Walesi, ning elasin oma ülejäänud päevad mere ääres.

Pean ütlema, et noil aastatel, mil elasin üksinda mere ääres, külastas Yeshua mind sageli. Muidugi ei olnud see nii nagu varem, kuna tema keha oli nüüd rohkem energia kui liha, rohkem valgus, kuid sellegipoolest oli suur õnn temaga taas koos olla.

Kui surin, viibis ta mu kõrval ning viis mu sinna, mida mõned nimetavad taevaks, kuid mis tegelikult on vaid paik hingetasandil.

– Kolm –

Alustan oma lugu kohtumisest allikal, sest nii mitmeski mõttes sai mu elu tegelikult alguse just seal. Kõik eelnevad aastad olid vaid ettevalmistus selleks kohtumiseks.

Juba hommikul teadsin, et midagi on juhtumas, kuna mind valdas seletamatu erutus – värin käsivartes ja jalgades –, veel enne kui temaga kohtusin. Olin allikal, kui ta saabus. Olin oma kannu süvikusse lasknud ning tema aitas mul selle üles tõsta. Mõned apostlid nägid mu kuldset maokujulist käevõru, ning eeldades, et olen hoor, olid jahmunud, et Õpetaja kedagi säärast aitab.

Kuid see ei puudutanud mind. Viibisin otsekui teises maailmas, kuhu olin kantud Yeshua silmade poolt. Kui meie pilgud kohtusid, valdas mind tunne, otsekui vaataksin igavikku, ning ma teadsin, et tema oli see, kelle jaoks mind oli ette valmistatud – ja seda teadis ka tema.

Ma liitusin nendega, kes teda järgisid, ning õhtuti eraldusime me teistest. Seda ei juhtunud küll igal õhtul, sest pidevalt vajas keegi ta abi.

Mina, kes ma olin saanud väljaõppe Horose alkeemias ja Isise seksuaalmaagias, ning keda mu õpetajad olid arvanud kaugelejõudnute hulka, tundsin end esmakordselt Yeshua käte vahelt leides väriseva naisena, ning ma pidin enesega võitlema, et leida üles keskmine kanal, mis kandis mu läbi kirelõõma kõrgeima troonini, sest nii nõudis mu ettevalmistus.

Yeshua ja mina rakendasime tehnikaid, mida ma tundsin, kõrvuti meetoditega, mida tema oli õppinud Egiptuses, et laadida tema Ka’d, tema energiakeha, suurema väe ja valgusega, nii et ta suudaks kergema vaevaga aidata neid, kes abi saamiseks tema poole pöördusid. Ja nii ka sündis.

Ning siiani leian irooniat selles, et evangeeliumid kajastavad meie kohtumist allikal, kuhu jõudes Yeshua mind eest leidis. Sest neil paljudel öödel, mis veetsime Yeshuaga kahekesi, tuli ta minu allikale, et ammutada minust Isise väge, et ehitada üles ja tugevdada iseennast.

– Neli –

Ma vaatan tagasi sellele ajale, nagu olnuks see kõik vaid unenägu. Ja ometi – nii ere ja kirgas. Mu süda väriseb, kui meenutan toimunut, justkui oleks see alles eile aset leidnud. Esimene öö Yeshuaga kangastub mu silme ees nii selgena, nagu on taevas Jeruusalemma kohal.

Kui olin suutnud ületada oma naiselikud ihad ning tõusta vaimse alkeemia rajale, milles olin saanud väljaõppe, võisin näha Yeshuat vaimu kujul – juba siis – särava ja valgust kiirgavana.

Tuvi ta pea kohal heitis kuldseid valguskiiri. Ka Saalomoni, Hatori, Isise, Anubise ja Osirise pitserid olid tema vaimukehal nähtavad. Need olid märgiks, et ta oli nimetatud pühitsused läbi teinud. Seal oli ka teisi sümboleid, mille tähendust ma ei mõistnud, sest need pärinesid kultuuridest, mille kohta mul teadmised puudusid. Kuid Egiptuse pitseritest järeldasin, et ta kulgeb Ülijumal Horose teed.

Kuid ta polnud veel läbinud surmapühitsust ning oma värisevas südames teadsin, et seepärast olemegi seekord kokku juhitud – et aitaksin tal tugevdada tema hinge Isise ja Kosmilise Ema väega, nii et ta võiks läbida pimeduseportaali ja saada Horoseks.

Sel ööl, pärast seda, kui olime armastanud, lõiminud ja sulandanud ühte oma vaimukehad, kui alkeemiline protsess meie vahel oli käivitunud, jäi Yeshua magama. Kui hoidsin teda oma käte vahel, tundsin eneses muutust, soovi teda kaitsta, igatsust jääda temaga alatiseks, ning teadmist – mis oli külm nagu noatera –, et meid lahutavad jõud, mis on suuremad minu igatsusest…

– Kolmkümmend kaks –

Olin täiesti rahul, et võisin seal (taevas) viibida ning kanda tema (Yeshua) olemust oma südames ja meeles, ent nüüd tuli minu juurde Isis ise ja ütles, et on saabunud aeg jutustada minu lugu… nii et kaks tuhat aastat valitsenud valed võiksid saada kummutatud… sest jumalik naispool naaseb tasakaalustama meespoolt… ning Kosmiline Ema ilmutab end aegade lõpu alguses taas kord.

Ja nii ma siis paljastangi ühe kõigi aegade suurima kaotsiläinud saladuse: nimelt kui Vaim ehk meesprintsiip soovib Mateeriast läbiviivalt teekonnalt tagasi iseendasse pöörduda, vajab ta selleks naisprintsiibi ehk Mateeria enese sisemise tarkuse abi.

Kuid meesprintsiibi solaarvalgusest täidetud perspektiivist vaadatuna peidab naisprintsiip endas tumedat, niisket ja ohtlikku kuristikku. Solaarprintsiip tunneb end lunaaraspekti pimedusest ohustatuna. Ent üksnes Päikese ja Kuu ühinemises, mees- ja naisprintsiibi liitumises, ekviliibriumis, energeetilises tasakaalus saab aset leida tõeline valgustumine.

Kui Yeshua valmistus koos minuga enne Ketsemani aeda oma katsumuseks, kehastasin ma Isist. Ma olin Isis. Ei olnud vahet Isise ja minu vahel. Mind oli ette valmistatud, et niisugust samastumist tagada. Ja nii Yeshua, olles Päike, solaarprintsiip, mis manifesteerus materiaalses maailmas, ühines minuga, Kuuga. Tegelikult oli ta ühinenud Isise endaga ning tema ülendumist ei oleks ilma Isise abita aset leidnud. Tema on Kosmiline Ema. Teised kultuurid nimetavad teda teiste nimedega, kuid ta jääb alati samaks.

Vastavalt sellele, mil määral suudab meespühitsetu puhata oma Armastatuga ühiselt loodud magnetväljades ning tõmmata endasse nende väljade energiat, suudab ta ka luua ühendust Isise enesega, Kosmilise Emaga, kogu aegruumi olemusega.

Vastavalt sellele, kuivõrd naispühitsetu suudab alistuda neile magnetväljadele ning lasta lahti omaenda olemus, saab temast Isis ise. Kui need kaks sündmust kosmoloogilisel tasandil aset leiavad, häälestub meespühitsetu energeetiliselt Osirisele ning naispühitsetust saab Isis, ning nende omavahel segunevatest magnetväljadest sünnib Horos – selle vahega, et antud juhul ei võta Horos lapse kuju. Horos tekib ja tõuseb lendu pühitsetute Ka-kehades. Neid tõstetakse väga otseses mõttes. Nad võivad nüüd rännata läbi omaenese olemuses asuvate taevaste.

Tõde on see, et Osiris ei saa tõusta ilma Isiseta, nagu ka Isis ei saa tõusta ilma Osiriseta. Ülijumal Horos sünnib nende kahe ühinemisest tekkivatest magnetväljadest.

Meespühitsetu, olles oma loomult elektriline, arvab, et ta saab seda ka üksnes solaarjõududele tuginedes juhtuma panna, kuid ta ei saa.

Isis ootab, et mees seda mõistaks, kuid ta ei mõista.

Sajandeid on Isis oodanud ning nüüd oleme jõudnud aegade lõpu algusesse ning surve on väga tugev. See on ka üks põhjus, miks olen esile astunud.

Need meessoost pühitsetud, kes on võimelised leidma enese seest üles salajased teerajad ning alistuma Isise väele, mida kannavad endas nende Armastatud, või mis – juhul kui nad praktiseerivad üksiku teed – ilmutub nende endi loomustes, teadku, et te ei tee seda ainult iseendi, vaid kogu inimkonna heaks.

Kui inimene hakkab praktiseerima Isise seksuaalmaagiat, mõistab ta peagi, et tal ei ole võimalik teha seda ainult iseenda heaks. Need praktikad ülendavad pühitsetu kiiresti elavaks müüdiks oma kõige kõrgemas tähenduses, sest nagu me juba enne mainisime, saab meespühitsetust Osiris ja naispühitsetust Isis ise… ning nendevahelistest külgetõmbejõududest sünnib Horos.

Nende jaoks, kes praktiseerivad üksinda, saab see teoks lunaar- ja solaarkanalite vahelisest külgetõmbejõust. Kui peamine praktika, mida eespool käsitlesime, on selgeks saanud, hakkab Kuu Must Madu, kes kannab eneses Tühjuse olemust, Ka-kehas võppuma ja värisema, küllaltki sarnaselt sellega, nagu naispühitsetu võpub ja väreleb seksuaalmaagiat praktiseerides mehe käte vahel.

Kui pühitsetu praktiseerib üksiku teed, siis saavad Päikese Kuldne Madu ja Kuu Must Madu kokku tema peas, ning magnetväljad, mis tekivad madude ristumisest tšakrates ehk pitserites, sünnitavad Horose.

Seega pole lõppkokkuvõttes tähtsust, kas seda praktikat teostatakse üksi või koos partneriga, sest see, mis peab ilmnema, on sama. Päike ja Kuu peavad saama tasakaalustatud ning siis leiab aset Valgustumine, mida me nimetame Horose sünniks.

– Kolmkümmend kolm –

Olen kinkinud teile oma loo ja need õpetused sügavaima lootusega, et leiate tee iseeneses peituva suuruseni, sest just seda vajab maailm praegu rohkem kui kunagi varem.

Loodan ka, et saate oma tõusuteel abi minu äratundmistest ja taipamistest ning et teid täidab samasugune inspiratsioon, nagu täitis mind selle imelise ja vägeva olendi tõttu, keda teie kutsute Yeshuaks, mina aga oma Armastatuks.

Neile, kel on julgust praktiseerida Horose alkeemiat, ning neile, kes valivad elamise Pühas Suhtes kas iseendaga või kellegi teisega, annan ma oma õnnistuse.

***

Saatku Kosmilise Ema õnnistused teid teie teekonnal iseenese juurde.

Saagu rada Päikese ja Kuu vahel nähtavaks.

Kõige Elava Vaim, ole mulle tunnistajaks. Aamen.

Maarja Magdaleena