“Väga sageli kannatavad naised (lisan omalt poolt julgelt: mitte ainult naised, vaid ka mehed/Tiina) elus nii palju erinevaid väikeseid ebamugavusi. Just kannatavad, arvates, et kui nad on mees ja naine, siis kannatamine ja väljakannatamine normaalsed perekonnasuhte seisundid. Kuid need väikesed pinged, mis on kannatamise poolt esile kutsutud, muutuvad ja kogunevad suureks pingeks. Mingil hetkel võib üksteise vastu tekkinud negatiivsest suhtumisest tekkida skandaal. Ja kõik see toimub ebaaususe pärast. Ei tohi ennast reeta, vaid peab läbi arutama iga teie vahel tekkinud pinge. Õppides lahendama väikeseid asju, hakkate hiljem väljuma suurtest probleemidest. Siis ei korju midagi, põld selja taga on puhas, keegi ei pingesta suhteid…”
– Anatoli Nekrassov –
Jah, just nii ongi. Aga kui ma olen mina ise, siis ma ei saa endale lubadagi mingit asjade ja kannatamiste surumist iseendasse! Lihtsalt keha ei luba seda enam teha. Ja see on superhea tunne! See on nagu elamine oma ülima armastusega koos! Oma kehaga!
Mõtlen et küll on ikka hea, et saan seda oma lastele jagada (vastupidiselt sellele, kuidas meid kasvatati) – ära suru midagi endas alla, ei viha ega rõõmu! Ela kõik välja! Ütle kõik välja. Ütle läbi südame, lase sõnadel voolata välja südamest, siis pole kunagi karta, et sõnad võivad haiget teha. Siis lihtsalt ei saa teha. Ja sa oledki see kes sa oled. Puhas. Ülim.
Eriti vahva on väikestelt lastelt küsida:”Näita kehaga, mida sa tunned. Näita käte ja jalgadega, mis tunne sinus on…” Vaata ja imesta, mida nad tegema hakkavad…
Ja tee kaasa! 🙂