Leidsin selle loo Facebookist ja andke südamest andeks, kui selle siia kopin, sest ma ei näinud kuskil kirjas autorit. See lugu liigutas mind –
Ühel õhtul kutsus poeg ema restorani õhtusöögile. Ema oli juba vana ja nõrk ning ajas seetõttu söömise ajal toitu endale kleidi peale. Mõned restorani külastajad vaatasid neid rahulolematult, kuid poeg säilitas rahu ja hoolitses ema eest. Olles söögi lõpetanud, juhatas poeg ema tualetini, pühkis tema riietelt toidupudemed, kammis tema juukseid ja kohendas prille.
Kogu restoran vaatas neid vaikides.
Poeg maksis arve ja nad hakkasid restoranist lahkuma. Sel hetkel tõusis üks vanem härra ja küsis noorelt mehelt :
“Kas teile ei tundu, et te jätsite midagi maha?”
“Ei, lugupeetu, ei jätnud midagi,” vastas too.
Aga külastaja vaidles vastu: ” Kuidas nii! Te jätsite maha õppetunni igale pojale ja lootuse igale emale. “
Restoran oli ikka veel väga vaikne…
Iga ema unistab sellisest lapsest. Me kõik saame kunagi vanaks – ja on hea, kui siis on meie kõrval meie armastatud lapsed, kes kannatlikult, ilma liigsete negatiivsete mõteteta siiralt meie eest hoolitsevad. Meie aga omakorda püüame väga selliseid lapsi kasvatada.
ÄRA KUNAGI TÕSTA HÄÄLT INIMESE PEALE, KES ON ÕPETANUD SIND RÄÄKIMA !
****
Armsad inimesed, hoidke oma vanemaid, palun ärge tõstke nende peale häält, isegi kui kops on ammu üle maksa! Püüdke mõista, isegi kui üldse ei mõika. Ärge kiirustage takka, isegi kui kell tiksub pöörase kiirusega ja su mobla heliseb vahetpidamata. Nõustuge, isegi kui iga rakk vaidleb vastu. Pole vaja saata kuhugi, isegi kui tahaks kõige pimedamasse nurka saata. Viige alati midagi head, isegi kui selleks on vaja raha laenata. Öelge alati, et teil läheb hästi, isegi kui eriti ei lähe. Küsige alati, kuidas ta end tunneb ja mida tema arvab, isegi kui sul pole selle teadmisega muhvigi peale hakata. Ulata abikäsi toetuseks, isegi siis, kui sul on käed täis – pane asjad maha ja ulata emale käevars. Kallista. See ei nõua ei raha, ei aega. Kallistus on vanemale inimesele kui hingeravim! Kui te oma vanemaid ja vanavanemaid kallistate, on nad rõõmsamad. Ja kui nad on rõõmsamad, on nad tervemad. Ja kui nad on tervemad, olete te ise õnnelikud, sest nad saavad iseendaga hakkama. Nii lihtne see ring ongi. Seega – KUULA, KALLISTA, NAERATA. Seni, kui see võimalus olemas on. Kasvõi seepärast, et hiljem mitte kahetseda… Mina pildistasin eilsel jõuluõhtul oma ema ja ämma. Sest nad on kaks ainsat naist maailmas, kes on andnud mulle elu ja elu mõtte. Ja mu süda õnnistab neid ja on alati tulvil tänutunnet… ja ma julgen seda neile ka välja näidata. Millal sina viimati oma ema kaua-kaua kallistasid?
