Its uiikind..ju nõu?

Weekend.

Kell on 5 laupäeva hommikul.

Ärkan kummalise ja täiesti tundmatu, aga iseenesest meeldiva heli peale. Keegi teeb õue peal häält. Tõusen, vaatan aknast välja. Keset õue seisab weekendlik noormees, seljakott seljas ja nähtavalt napsine. Loeb akna peal olevat silti ja üürgab läbi hommikuvaikuse imelisel ja selgel bassihäälel:”Diiiing…dooonnng…!” Tõmbab korraks hinge ja siis itsitab naerda. Jõuan juba mõelda, et huvitav, kas tahab tuba. Ta seisab paigal, pugistab naerda ja kordab protseduuri. Pole ammu nii ilusat madalat häält kuulnud. Siis astub hoovi teine noormees ja küsib:”Segi oled või, mida sa röögid siin!”

-“Mul telefoni ei ole ja koera ka pole ju kuskil, ainus variant on ise heliseda…”

-“Tra, sa helised vales hoovis ju….!”

-“Vahet pole, krdi hea silt on…Kuule, teeme koos ka ding-dong!”

Aga teine noormees oli kaine ja tiris ta hoovist minema. Und ei tulnud, tegin kohvi.

 

Meenus Lia Laats:”Assaissand… Laulge midagi, noormehed…”