Imed armastavad mind

Otsin endale uut fotoaparaati ja alustasin otsingutega seekord päris kummalisest järjekorrast. Leidsin ilusa koti ja hakkasin taga ajama objektiivi nimega Helios 44-2. Tuhnisin läbi foorumid ja e-bayd, aga nendega on ikka nii, et osaliselt ostad põrsast kotis. Katsuda ja uurida ei saa enne, kui raha välja käidud ja pakiteate saad. Igav noh.
 
Aga objektiivi-isu oli ikka väga suur. Suurem kohe kui janu!
 
Tuulasin veel tänagi hommikul mööda netiavarusi ja panin mõnele ilusamale Heliosele käpa peale ka. Siis läks arvuti puhkama ja hakkasin kappi koristama. Sealt muu staffi tagant piilus mu kunagine truu töövahend- Zenit! Olin ta olemaslolu juba unustanud, sellega sai tööd tehtud möödunud sajandil ja ta teenis mind hästi. Mõnus nostalgiline leid… Hoidsin teda käes. Kaalukas. Kunagi sai sellega pulmades tunde ja tunde töötatud, niiet ei saanud arugi, et aparaat midagi kaalub. Võrreldes mu tänase fotokaga, on Zenit ikka raskelt raske tegija.
 
Mäletan, kui selle sain, kukkusin kohe tulistama, ei olnud mul huvi ei numbrite, mõõtude ega suuruste vastu.  Ma õppisin läbi praktika, sest Elu, mis läbi aparaadi paistis, lummas mind rohkem kui tehnilised numbrid.
 
 
 
Võtsin objektiivikaitse ära ja mu suu venis kõrvuni…..!
 
 
EI  OLE   VÕIMALIK….!!!!
 
 
 
 
IMGP9043
 
 
 
Üllatuuuuus! Ma leidsin oma vana uue objektiivi!!!
 
 
 
 
 
Imed jälitavad mind …  Aitäh, aitäh, aitäh!
 
 
 
 ***
 
 
 
P.S. Koristamise osatähtsust elus ei tohi muidugi ka alahinnata, eks ju?
 
 
 
P.P.S. Koristamine on uute elurõõmude puhas allikas!
 
 
 
P.P.P.S. Üle ka ei maksa pingutada, onju…
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
error: Content is protected !!