Hingamine. Kes ei hinga, see on surnd. Enamus inimesi ei mõtlegi sellele, see on lihtsalt elu osa. Nagu vihm või internet või töö 8-5ni…
Üks suur osa tegelemiseks iseendaga on oma hingamise jälgimine. Käin koeraga pikad ringid kaks korda päevas ja tegelen sellega viimasel ajal eriti palju. On lihtne end treenida sellega, et kui sul on mingi sundmõte, mida sa ei soovi, siis hakka tegelema hingamisega. Proovi väljahingamine venitada naatukene pikemaks kui sissehingamine.
Pane mõte juurde – mis sind hetkel häirib? Segadus? Lisa kujutlus, et hingad sisse kristallselget kuldset selgust. Hea on selgusega täituda, hoia seda mõni sekund endas, täitu sellega üleni!
Ja välja hinga segadus. Pika ohkega, isegi hääle lisamine on super! Lisa kujutlus, kuidas see selge valgus sinus lükkab väljahingamisega lausa su kehapooridest välja tumedat segadust… proovi veel. Ära ahmi õhku, kui õhk liigub algul liiga kiiresti ja meel ei jõua sellega koostööd teha, aeglusta kõike. Üks, kaks – selgus sisse, üks, kaks – hoia hetk ja naudi seda ning üks, kaks, kolm, neli, las selgus lükkab segaduse välja… Leia mõnus aeglane rütm. Õiget pole olemas, keha dikteerib ise alati õige rütmi. Keha ainsana teab sinu rütmi. Nii lihtne see ongi. Kasuta seda koguaeg! Iga emotsiooniga. Mängi! Õpeta lapsele! Hingake koos. See on tasuta.
Sissehingatud kergus pühib su õlgadelt raskuse isegi rutem, kui meel jõuab midagi nuputama hakata.
Lõdvestus on väga tähtis. Lõdvesta praegu oma näolihased. Lõdvesta kael ja õlad… Ohka sügavalt ja häälega välja… lase õlgadel iga väljahingamisega langeda ja lõdvestuda. Sulge silmad. Ole olemas. Selleks ei pea üldse olema mingis eraldi ruumis või seisundis. Sa oled just praegus täiesti perfektne.
Algul ma arvasin ka, et oskan lõdvestuda. See lõppes sellega, et kui pea puudutas patja, siis oli ka veel paar korda vaja kaelale meelde tuletada, et nüüd on täiesti turvaline totaalselt lõdvestuda. See ei sobinud mulle. Hakkasin näo, kaela, õlgade lõdvestusele rohkem tähelepanu pöörama. ja mida rohkem ma seda tegin, seda rohkem ma mõistsin, et midagi on veel vaja. Kui meel ei suuda üksi lõdvestada, siis tuleb füüsis appi võtta. Ja jällegi muuta oma lõdvestusmustrit. Näiteks seda, et edukalt lõdvestuda saab ainult voodis ja horisontaalsel pinnal. Kõige suuremat ja võimsamat lõdvestust saab pakkuda vesi.
Mine sooja basseini ja leba selili vees. Sukeldu põhja. Lõdvestu seal, tunneta kuidas vesi lükkab su lõdvestunud keha veepinnale… Sukeldumisprillid, mis katavad silmad ja nina on seejuures parimaks abivahendiks, sest siis ei pea sa kontrollima kas ja kuhu vesi läheb jne. Sukeldudes saab kogeda täielikku kaaluta olekut. Ärge sundige lapsi vees ainult ujuma, andke ta väiksele targale kehale võimalus lõdvestuda täielikult, lebada veepinnal…ja julgusel lõdvestuda basseini põhjas ja tunda, kuidas vesi keha üles tõstab… Pane käsi ta kukla alla, et tal turvaline oleks ja las ta sulgeb silmad ja lebab ja tajub lõdvestumist, vee hoidmist ja turvalisust. Kiiguta teda. Küsi, mida ta kogeb ja näeb. See üllatab sind! Õpetage lastele spas ka peale möllamist alati lõdvestuma. See on tasuta.
Kõikidele häälttõstvatele lapsevanemtele – Kui sa tahad, et sind kuuldakse, sosista…
Karjuge, inimesed, aga õigel ajal ja õiges kohas. Kui paljud jamad ja angiinid oleksid mu elus olemata olnud, kui ma oleksin lapsepõlves kuulnud luba – Karju nii palju kui jaksad! Vastupidi. Lastega suhtlemisel on tihtipeale lausa sidesõnaks ärakarju!
Mul on üks hästi lahe sõbranna, kellel on kaks algkoolis käivat last. Kui ta lastega kodu poole sõidab, siis teatud koha peal koduteel on neil Karjumisala. See on koht, kus suletakse autoaknad ja kõik autosolijad võivad karjuda välja kõik selle, mis vaja. Siis tehakse autoaknad lahti, paha saab autost välja tuulutatud ja kui aknad suletakse, on autos totaalselt teine õhk ja olemine.
Muidugi ei pea selleks auto olema. Padjad ja pesuhunnikud ajavad selle asja väga edukalt ära, kui ei saa oma häält ruumis avada. Samuti võib kodus olla karjumise-ala, ja su lapsed ei tõsta enam niisama häält. Kindlasti jäävad kasjumisala loomisel vähemaks kurgupõletikud, angiin ja valus neelamine jne. Tasuks midagi sellist koju luua, eks? Kusjuures – tasuta!
Räägivad, et inimene, kes tegeleb ainult endaga on isekas? Ma arvan, et meil kõigil oleks aeg veidi rohkem isekas olla, selles mõttes, et tegeleda teiste asemel iseendaga. Ja olla selles kohe üdini isekas. Selgrooni välja!
Homseni, seltsimehed isekad!