Kui hea, et maailmas on inimesi, kes tajuvad ja kiirgavad keerulisel ajal kergust, maandust ja kõike seda, mis seal vahepeal on. Ja nad naeratavad ja nende olemine on sügav, ehe ja päris. Kui tore, et on inimesi, kes lasevad teistel olla need, kes nad on. Ilma et see talle endale üldse korda läheks. Pealtnäha nagu ükskõiksus, aga tegelikkuses totaalne hinnangutevaba lubamine. Päev päevalt tõmban selliseid imelisi naisi oma ellu. Nad on valgused. Sõna otseses mõttes.
Neil kõigil on ühine joon – nad kõik on väga liikuvad. Nad käivad, jooksevad, ujuvad, tantsivad. Nad nö annavad hagu. Agnes ütles:”Kui sul on midagi viga, mine metsa!” Ses mõttes, et mitte tõmba uttu oma probleemiga, vaid sõna otseses mõttes – mine kõnni metsas ennast terveks. Mitte kunagi ei hala, mitte kunagi ei mõista hukka. Nad on lubajad. Nad on jaatajad. Nad on naervad. Nad on kerged. Kui valgus. Nad märkavad. Ja neid on näha…
Nad ei ütle – tee nii, sest nii on õige! Järgi mind, mina tean! Minu õige on õigem kui sinu õige. Tee nagu mina! Kuula seda! Loe seda! Nad ei ütle, et vaikus on vaid mererannas ja vaikses mediteerimistoas, nad ütlevad, et vaikus on sagivas kaubanduskeskuses. Vaikus on igal pool. Vaikus on valik.
Nad ütlevad – kõik, mida teed, on juba hästi. Ma toetan sind. Sa juba tead, usalda end, ütlevad nad.
Elu selliste inimeste seltsis ja kõrval on nagu muinasjutt. Puhas olemine. Ma ei mõtle siin nürimeelset vegeteerimist, ma mõtlen täielikku rahulolu südames, kaastunnet, elukergust. Suurt pilti. Ma mõtlen täielikku kohalolu. Kõiges. See on nii huvitav, kuidas mõned inimesed oskavad tekitada sellise tunde ainult oma olemasoluga, neil ei ole vaja mitte midagi teha, isegi öelda mitte. Nad lihtsalt on.
Üks parimaid asju mu elus on perekond, kodu ja sõbrad ning hommikupuder, mis varieerub teemal “sega kokku kõik jammi, mis kapis on”.
Hommikupuder – kl 9-10 tuuris. Õhtul veega likku pandud peotäis kaerahelbeid ja tükeldatud ploom või kaks, hommikul lisan sinna sutsaka mett, tiba ingveritükikesi, suts pählikivõid, paar tilka avokaadoõli, natu purustatud kreeka pähkleid, tilgakese toormaasikamoosi, vahel killu banaani. Võib muidugi kõik selle korraga ka kokku kupatada, olenevalt keha soovist. Kummaline, et sellise hommikupudru peale küsib keha toitu alles õhtupoole. Olemine kerge, mõtted kerged.
Midagi suurt toimus sel aastal. See oli kergem kui maailma kõige kergem udusulg ja oskas mind raputada tugevalt kui maavärin. On hea, kui asjad juhtuvad. Ja samahea on, kui mitte midagi ei juhtu. Kui on puhas ehe olemine ja tunned, et kõik juba on. Ka aasta 2015. Ammu.
Oli ilus aasta. Selginemise aasta. Enesesse astumise aasta. Aitäh sulle, kelle silmad just praegu üle nende tähtede libisevad. Aitäh, et sa oled mu elus olemas, aitäh et siin praegu kohtume, sina ja mina, ma puudutan sind, sina mind, tähed viivad meid hetkeks kokku … ja siis me läheme kumbki oma teed. Rikkamad puudutusest. Vabamad olemises. Uude hetke, uude olemisse. Aitäh, aitäh, aitäh…
JÄÄ RAHULIKUKS…
HINGA SÜGAVALT. VÕTA ASJA HUUMORIGA
JA OLE TEISTE VASTU KENA.
.
.
.
.
.
.
Kohtumiseni aastas 2015!
Armastuse ja kohaloluga
Tiina