Aasta 2012 algas Havail. 

Kogu see aasta oli suurim, kui kõik mu eelnevad eluaastad kokku. Ma leidsin Havail  midagi erilist. Midagi, mille maitse ma olin kiiruse ja aja pudrus täiesti kaotanud! Ma ei osanud arvatagi, et see eriline võib särada teisel pool maakera ookeanis, krabiseda korallina 50 m sügavuses, ja vallatleda delfiinina. Et see eriline võib voolata laavana… Et see eriline võib ilutulestikuna taevalaotuses vikerkaarte all tükkideks lennata ja kokku vormuda millekski uueks ja imeliseks.

 
Ma leidsin mind ennast.
 
Selle, kes oli kuhugi ära surutud, kelle jaoks ei olnud aega, kelle olin tihtipeale unustanud ja keda ei märganud enam, sest ta hääl oli juba väga vaikne…kes tundis vahel hirmu, et teda peetakse hulluks või naeruväärseks või lapsikuks ..
Leidsin lapse endas. Ja lubasin tal olla. Armastatud ja hoitud. Alati. Ta on selline Pipi, Ronja ja Arabella segu. Ja muidugi ei saa ma olla mina ilma Kunksmoori, ema Teresa ja väikes Nõiata. Aga minus on ka Mees. Suur ja selge. Tugev ja turvaline. Romantik ja ärimees. Kuningas ja narr. Hulljulge, seiklusi ja ohte armastav metslane. Nii Jane kui Tarzan. Nii Tipp kui Täpp jne…
 
Ühesõnaga, Havai oli koht, kus ma leidsin üles iseenda. Ma leidsin pusletükke ja panin ennast kokku. Uueks tervikuks. Kogu selle aasta vältel olen ma ennast ise tundma õppinud. See ei ole olnud kerge ei mulle endale ega teistele, aga see on olnud väga huvitav ja hädavajalik!
 
Kes on jäänud mu kõrvale, need on mu kõrval. Läbi tule, vee ja solgitorude. Ma tänan teid, kallid!
 
Ma tahan teid tänada. Et te olete olemas. Eriti oma mehi. Oma mõnusaid huumorisoonega poegi. Aitäh, et olete minu kõrval olnud ja oleme koos teiega kasvanud ja avardunud, (isegi siis, kui kahtlsutate, et “panen menti”)
 
Oma kallist meest tänan, keda on minusuguse “hullumeelse” naisega õnnistatud. Tal ei ole minuga eriti kerge olnud, aga ta on nii kuningas küll, et laseb oma kuningannal mängida oma mänge oma mänguasjadega ja mängib ise oma kuningamänge. Ma ju näen, kuidas ta vahel on hullumiseni plahvatusohtlik… aga ta on õppinud minuga harjuma ja laskma mul olla see, kes ma olen. Milline väärtus! Suurim tänu sulle, Ain!
 
Crystal ja Kristiina, te olete osa minust, minu vaimne perekond, mu õed, armastus. Olete mu südames, tänulikkuse teki all. Hoitud. 
 
Kõik mu armsad kliendid, kes on usaldanud oma varbad või pea (või mure) mu käte vahele – kummardus ja tänu teile!
 
See on olnud töökas aasta. See on olnud uute õppimiste ja uute kogemuste aasta. Noh, tuleb välja et see vana oli ikka päris palju uus ka. 🙂 Ma õppisin ujuma ookeanis, elumeres ja iseendas. Ma õppisin selgeks uusi tehnikaid, mis keha vabastavad vanadest jamadest.
See oli tule-aasta. Laava saatis ja saadab mind siiani. Veri, mis minus voolab, on sama, mis Maa sees voolav laava. Mina ja Maa oleme üks. 
 
Ma olen ise endale olnud sel aastal suurim katsumus ja õppetund.  Samas ka suurim avastus, rõõm ja kogemus. 
Ma olen väga õnnelik inimene, sest mul on imelised kallid sõbrad! Te olete kinkinud mulle erilisi kogemusi ja just tänu teile, kallid, on mu aasta olnud väga eriline!
 
Kõik mu sõbrad –
ma kummardan teie ees ja tänan teid kogu südamest, et te mul olemas olete! Te olete maailma ilusamad kuldsed peeglid, särades tähtedena mu taevas ja valgustades mu teed. Palun särage edasi, kallid! Kasvame ja avardume koos pikuti ja laiuti, sisse ja välja, kõikjale ja eikuhugi…
Tulgu see algav aasta meile ilus südame-aasta. Voolav ja külluslik. Terve ja tugev. Naljakas ja kerge. Kohalolev. Avarduv. Vaba!
 
 
Ja mis kõige olulisem –
 
OLE NENDEGA, KES TOETAVAD SU OLEMIST!
 
 
 
NII LIHTNE SEE ONGI: VAJA VAID IGAL MINUTIL KOHAL OLLA.
 
 
Oled sa mõelnud, millest see tuleb, et me soovime head lõppu? Kas me hoiame kinni vanast ja turvalisest? Teadmata – tajumata, et uus saab olema palju parem ja turvalisem? Miks mitte keegi ei soovi mulle 19 juulil – ilusat ja rahulikku vana eluaasta lõppu? Mis muster see meis on? Maitea, aga avastasin sel jõulude ajal, et minuga see soov enam ei helise. Ma ei saa soovida head lõppu, sest kui lõpp juba iseenesest käes on, siis on ju niigi hullult hästi läinud… või mis? 
 
Kallistan armastusega,
Tiina