Armastan väga looduses pildistada. Ammu polnud saanud metsa kolama koos objektiivide ja päiksega. Igatsesin lumekristallide järele, päikese järele, hingeauru järele külmas õhus. Loodus on kõige leebem modell. Ta on nagu ta on. Puhas, meigita. Alati rahul endaga sellisena nagu ta on. Armastan kogu südamest Eesti loodust, see on võrratu. Jõudsin koju väsinuna, varbad ja käed külmetasid, aga süda oli rahul ja meel samuti. Olin saanud pildistada, mõtiskleda usust, tänust ja võimalikkusest. Olin saanud kogemuse – KÕIK ON VÕIMALIK. Aga veenduge ise…
