Üle pika aja roomasin pikali maas, et pilti saada. Põlved märjas murus, püksid sopased. Aga see, mis fotokast paistis, lummas mind niivõrd, et riided jäid hetke pingereas täiesti lõppu…
Mind pole ammu ükski mu enda makropilt nii võlunud kui see. Sest ühel hetkel ma avastasin seal iseend. Kogu inimelu peegelduse.
Vaadake, siin on meie suhted.
Mõned lähedased peremullid,
tõeline suur armumine –
see püha ja eriline Meie,
on väikseid suhtemulle,
kallid sõbramullid,
teretuttava tilgakesed…
Eluniidistik.
Madalam kui muru.
Universum.