Alisa unedemaal olin kui Alice imedemaal

Et siis inimesed ei kohtu juhuslikult, nende teed ristuvad alati põhjusel..?

Okei…

Aga vbl on elu siiski nii lihtne, et me kohtume just siis, kui oleme lihtsalt samas kohas samal ajal? Mis siis, kui ikkagi jääb naatukenegi ruumi otsustamisele, vajadusele ja pisukeselegi juhuslikkusele olla just sel kellaajal selles kohas? Mis siis, kui me pole mitte midagi mitte kunagi mitte kellegagi üldse kokku leppinudki, aga kohtume? Kas siis pole enam mingeid elu imesid, salapära ega maagiat? Puhas ON-NAGU-ON?  
 
Mõned inimesed, kellega kohtume, näitavad meile ja jagavad oma seljakoti sisu. Mõned ei näita, neid me kutsume võõrasteks. Võõrad ei anna midagi, võõrastele me ei anna midagi. Nad lihtsalt on. Aga mõned võõrad saavad omaks ja pakuvad lahkelt oma seljakotist pusletükke, mis hetkel just ühe tühja koha su pusleväljal täidab. Võõras võib tuua ellu nii segadust kui selgust. Aga segadus on ju suurepärane asi, sest talle järgneb alati selgus. 
 
Laupäeval raputas mu unenäomaailma-teadmised segi Alisa. Natuke nagu ikkagi ju võõras inimene see otsekohene naine teleekraanilt… Ikkagi nõid! Ja selgeltnägijate tuleproovi võitja. Respekt! Tegelt ka – tekitas minus aukartust. Aga olles pool tundi Alisaga koos, sai temast oma ja armas inimene, ning ma sain valida pusletüki, mis just minu unenägudemaailma mänguväljal sel hetkel puudu näis. Minu võimuses on sellel nüüd kas lasta langeda paika või teha muud valikud. 
Olin sõprade Ülle ja Margaretiga Alisa unenägudemaailma loengus ning mõistsin – ma oleksin pidanud olema siin juba kui mitte eelmisel aastal, siis vähemalt 10a tagasi, sest ma olen pusinud unemaailmas täiesti omapäi ja pidanud seda raskeks teemaks. Ma olen ikka naiivne! See on veel raskem! :))  Paraku suutis Alisa näidata, et unemaailm on sedavõrd põnev ja eluvajalik, et seda raskust tasub pusimiseks täitsa ette võtta!
 
Unenäomaailma saladusi kuulates saime osa kõigest, mis seotud teadliku unenägemisega, astraalprojektsiooniga ja unenägudega üldse. Pean ütlema, et on suur vahe, kas teemast räägib teoreetik või praktik. Alisa andis kuidagi tundetasandil edasi palju rohkem, kui häälega. Kuidas tunnevad end rakud liikudes läbi seinte, kuidas vaid väikese sõrmega “kollid” nurgast minema kupatada, miks unes (kindlasti ka ärkvel) emotsioonid takistuseks on, nipid – kuidas unes aru saada, et sa oled unes, kuidas unes lennata, kuidas lapsepõlvetraumadest ööga terveneda, kuidas mõista, kas mu voodi ees seisab öösel mu vanaema või mingi suvaline töll, kes võttis vanaema kuju, et minult suheldes minult energiat saada jne, üks teema oli elusam, kui teine. Kõige rohkem nautisin hetke, kui Alisa rääkis libahunti jooksmisest. Ma tundsin iga rakuga, et ma TEAN TÄPSELT, millest ta praegu räägib. Ja ta rääkis sellest justkui mingis tunnetuse-haistmise-keeles, see oli nii eriline ja ma olen südamest tänulik, et ta seda seisundit jagas. Ma arvasin, et ma tean midagi unenägudest, aga selgus – ma tean vaid ühte protsenti sellest. Ootan väga Alisa Verde raamatut, mis ilmumas juba 10 aprillil ja loodan kogu südamest, et ühel hetkel saame Alisat ka Pärnus kuulata. 
 
Aga juba 11 aprill kl 18…….
 
 
***

P.S. Alisa küpsetised viivad keele alla!
P.P.S  Pilt sai sama eriline kui sündmus (loe:Alisa) ise  
P.P.P.S. Seisan pildil kikivarvul 😀
P.P.P.P.S. Alisa blogi leiad siit (ja selle nimi ei ole “Teekond bussist hauda”  :)) – https://heavymeditation.com/home/
 
 

 
 
error: Content is protected !!