2.juuli, 2010

MIDA KASTAD, SEE KASVAB

Elu on nii pilgeni täis müstikat ja elada on fantastiline, kui lubate selle müstika endale ligi ja igapäevaseks kaaslaseks, et elategi ainult selles, mitte makseraskustes ja muus juras. Vahetage lihtsalt pilt ära, see on sama lihtne nagu desktopi pildi vahetus. Olulised on ainult valik ja  otsus.

Huvitav aeg on ka ses mõttes, et mul on paar päeva järjest tulnud kliendid, kes nö astuvad läbi. Nii lahe! Lihtsalt pöörataksegi väravast sisse ja küsitakse, kuidas kulgeb. Niisama ei juhtu midagi! Räägime, uurime, vaatame…ja selguvad igasugused põnevad põhjused. Kõige suurem jama tundub hetkel olevat küllusepuudus. See on nagu nutumüür, mille  sisse tõelist probleemi peidetakse, müür, mille ääres kasutatakse igasuguseid “Saladuse” ja pointimise trikke ja siis öeldakse – ei toimi! Ei saagi toimida. Sest kõige alus ei ole müür ise ega küllusepuudus, vaid on armastus. Enesearmastus. Kui see on nihkes ja paigast ära, siis ka ülejäänu loperdab. Süda tuleb avada. Kõigele. Süda on kinni ka siis, kui inimene armastab kogu inimkonda, aga iseennast kasvõi ühe pisiasja pärast sarjab. Ükskõik, mille eest. Niiet kui sul pole küllust (ma ei mõtle siin ainult rahalist väärtust), siis ava oma süda eelkõige iseenda armastusele. Armasta ja tunnusta ennast sellisena nagu sa oled. Külluslikult. Siis saab ka küllus tulla. Astu peast välja ja ela südames. Näe läbi südame, räägi läbi südame. Tunne, ära mõtle. Elu saab hoopis teised mõõtmed.

Ja siis ongi loomine nii kerge nagu postkastist ajalehe võtmine. Kuidas sa seda teed hommikuti? Kas ärgates oled juba närvis ja higistad, mõeldes: “No maitea, kas ma ikka saan sellega hakkama, koba nagu ma olen,  ootan ju Postimeest, aga kui tuleb ainult reklaam nagu alati, issand milline jama, terve päev on jälle nahkas…ja kas on ikka suur trükk või on kribukiri…ja jumala eest, kas pilte ikka on…ja kas värvilisi, issand, äkki on jälle must-valged, jumala jama, ma ei saa millegagi hakkama, miks minul kunagi ükski kena värviline ajakiri postkasti ei satu, tahtsin ju, soovisin nii väga, terve elamine on positiivseid lauseid täis, midagi ei toimi, ainult petetakse raha välja…issand ei tea,kuhu me niimoodi…”

Sellise suhtumisega pole ilmselt mõtet rahakaarti ega muid häid üllatusi loota. Aga te ju ei suhtugi nii. Te lihtsalt lähete ja võtate lehe. Või mis?

Nautige päikest, (elu)laineid ja iseennast!

Rõhk viimasel sõnal 😉

Armsad sõbrad,

kui te  alljärgneva video peale ei reageeri, siis olete ilmselt surnud…

Ja teie, 30 – 40-sed, ärge vinguge, et olete vanad!

Vaadake üle oma ellusuhtumine, otsige apaatia,häbelikkuse ja alandlikkuse alt

üles oma kirg, elujõud, unistused…  ning

HAKAKE ÜKSKORD ELAMA!