14.veebruar, 2010
Olen täna saanud palju toredaid kaarte ja tunnen end nagu luuser. Õnnelik luuser kusjuures! Aga ma tahan sellega öelda vaid üht- kallid sõbrad, kes minult täna ei saanud personaalset lillekimpu või südametega pildikest- palun andke mulle, luusrile, andeks- ma lihtsalt armastan teid 365 päeva aastas. Täna ei ole selleks erilisem päev kui muidu….okei, võib-olla pisut päikselisem, pisut valentinisem, pisut punaroosisem, pisut soojem, pisut kelmim, pisut kallistamistihedam. Ma sain täna väga erinevaid kallistusi- mehekalli, pojakalli, emakalli, ämmakalli, sõbrakalli, jopekalli, sallikalli, saunakalli. Minu jaoks on sõbrapäev kallistuse päev. Ja kallistamine on üks mu lemmiktegevus. Söömise, magamise ja olemise kõrval.
Olen tänulik vanadele sõpradele, kes mind välja on kannatanud, kes koos minuga kulgevad ja kogevad elu, kes suudavad mind võtta sellena, kes ma olen. Ma olen tänulik ka oma tulevikus tulevatele sõpradele. Lapsena ma mängisin vahel, ajendatuna mingist ufofilmist, sellist mängu, et saatsin tervitused tulevikku. Oma lastele, oma mehele ja teistelegi. Võib-olla ma sel teel olengi oma ellu tõmmanud just need jumalikud olendid, kes on mulle kinkinud suurimad kogemused, kes on mind vaimustanud, sütitanud ja julgustanud elama.
Armsad, olen teile südamest tänulik, et olete mul olemas ja me oleme rõõmuga teineteise peeglid. Meie peegeldus on ju vastatud vajadus. Ja see on ilus. See vajadus on kallistust väärt. Kui kohtume, siis kallistame! Kõõõõ-vaaaa-stiiii.
_______________________________________
Sisemine laps.
2 osa
Mis sisemistest lastest saab? Kas nad kasvavad koos meiega? Mis teie arvate? Maadlesin selle küsimusega, sest Ristiina ilmus harvem. Ühel päeval olid ukse taga jehhoovakuulutajad ja ma kutsusin nad sisse. Mul oli asjal täitsa mõte sees ja küsimused keelel. Nemad rääkisid oma loo ära ja uurisid, kas mul on küsimusi. Oojaaa, mis on kolmainus? Rääkisid isast, pojast ja pühast vaimust. Jutt oli keeruline. Siis küsisid nemad, mis minu jaoks on kolmainus. Lõin käega ja ütlesin, et ah, minu arusaam asjadest on teie omast palju lihtsam- minu jaoks Maa on ema, Päike on isa ja isa armastab ema läbi minu, oma lapse- ongi kogu kolmainus! Tädid tõusid seepeale püsti ja arvasid, et “siin pole enam midagi teha!” ning läksid ära. Siis hakkasin mõtlema enda sõnade üle. Ja sain aru, et ema ei lasegi mind enne ülespoole isa juurde, kui ma selleks ise valmis ei ole.
Minu praktiline pool toetas mu tunnet, sest ühel päeval ütles Ristiina:”Sul on aeg minna.!” Ma ainult aimasin, mida ta mõtleb. Vastuse sain Drunvalo “Elulille” raamatust:
“Oleksin võinud juba ammu selle peale tulla, et olemine eksisteerib kolmel tasandil. On Kõrgem Mina, siis on tavateadvus ehk Keskmine Mina ning lisaks neile on veel olemas Madalam Mina. Ja Huna õpetuse järgi ei ole võimalik otse Kõrgema Minani jõuda. Kõigepealt tuleb minna mitte üles vaid alla. Kõigepealt tuleb luua ühendus Madalama Minaga. Madalam Mina on Huna järgi alateadvus. Ja selle konkreetse kahuna arvates ilmub Madalam Mina 2-3-aastase lapsena. Ühe teise kahuna arvates on ta rohkem 4- kuni 6-aastane. Seega on ta laps, kes on siis kas 2, 3, 4, 5 või 6 aastat vana. Ja sellelt tasandilt meie alateadvus meiega suhtleb.
Niisiis kõigepealt tuleks võtta ühendust oma alateadvusega, aga seda ei saa teha täiskasvanute kombel. Te võite minna sügavale meditatsiooni ning väga tõsiselt püüda, et seda ühendust luua, kuid te ei saavuta midagi, sest see pole viis suhelda oma Madalama Minaga. Selleks et luua ühendus oma Madalama Minaga, peate te muutuma lapselikeks. Me peame endas äratama süütu lapse, kes on meis kõigis olemas, kuigi ta on mahasurutud. Me peame selle lapse endis üles leidma.
Mida ma nüüd tean, on see, et minu Madalam Mina on otseselt seotud planeedi alateadvusega, kogu loodusega. Ja kui me räägime oma alateadvusest, räägime me tegelikult kogu planeedi alateadvusest.
Ning kahuna ütles veel seda, et punktis, kui olete loonud ühenduse oma Madalama Minaga, oma alateadvusega, peate te hakkama temaga mängima, te peate sellest lõbu tundma. Kui teil lõbus ei ole, on midagi valesti. Hakake otsast peale. See, et teil oleks hea ja tore olla, on väga-väga tähtis.Kuid selleks, et saada ühendust oma Kõrgema Minaga, tuleb teil saada selleks luba oma Madalamalt Minalt, kelleks on Maa-Ema. Minu arusaamise järgi on Kõrgema Mina esimene tasand Päike. Te peate saama Maalt loa, et ühineda Päikesega, ühendades seega oma Madalamat Mina Kõrgemaga. Kuid Madalam Mina ei pruugi teile luba anda. Ta võib öelda: “Ei, ma ei taha seda teha, mängime veel natuke”. Ja siis ei saa te sinna midagi parata, teil tuleb lihtsalt veel lõbutseda. See on kõik, mida te teha saate.
Ja te peate ootame seni, kuni Maa leiab, et te olete valmis. Tema oma tarkuses, olles teie ema, otsustab seda ning ta näeb teid oma lapsena. Ja siis õigel hetkel, lubab ta teil tõusta ning luua ühendus mitte Maa suunas, vaid ülespoole – Päikese ja Kogu Elava suunas kõikjal. Ning ega meil ei olegi siin suurt midagi teha, me lihtsalt liigume sellega kaasa. See on viis, kuidas asjad on seatud. Mina isegi ei teadnud, et ma seda teen. Ma lihtsalt tegin, teadmata, mida teen.”
Kui ma olin selle jutuga tutvunud, avastasin enda üllatuseks, et nagu Drunvalo, tegin minagi seda kõike teadvustamata endale, miks ma seda teen. Tunnistan, et nautisin seda teadvustamatust täiel rinnal, olles maksimaalseslt avatud. Kui olin üht-teist veel sisemise lapse kohta uurinud, sain aru, miks Ristiina ilmub välja harvem ja harvem. Lõpuks ta selgitas, et mul on aeg minna ja see ei ole mingi kurvastamise koht, sest me oleme üks nagunii! Kaitseingel kergitas rõõmsalt kaabut ja arvas, et mul on aeg edasi liikuda ning kui soovin Ristiinaga kohtuda, siis ma ju ometi tean, kust teda leida! Otse loomulikult!
Paar kuud peale seda nägin huvitavat und. Magasin ja ei maganud ka. Tunnetasin mingit imelikku energiat. Avasin silmad ja nägin enda kõrval voodis kuldset kandikut. See kandik ei lebanud voodil vaid umbes 20 cm kõrgemal õhus. Selle kuldse kandiku peal oli väike beebi. Ja ta oli kuldne. Ta liigutas, ta oli nagu vastsündinu. Tabasin end mõttelt, et aa, see on uni, nagunii on see uni, kust see väike paks kuldne titt siia ikka…igaks juhuks tõstin käe, et katsuda- silmad on ju kinni. Valus oli, tont võtaks, sest silmad olid lahti! Ehmatasin, hoolimata sellest imelisest kuldsest vaatepildist, ja beebi hakkas hajuma ja hajuski lõpuks… Mida see tähendas? Uue mina sündi? Võimalik, sest uus ingel oli taas mu ellu lendamas…
Palun ära võta seda õpetusena. See ei ole õpetus. See siin on ainult minu kogemus ja osa mu elust. Olen õnnelik, kui see sind tiivustab ja julgustab otsima oma sisemist last ja temaga suhtlema. Või kasvõi sel teemal mõtlema. Drunvalo kirjutab siin, et huna järgi peab, peab ja peab… Ma tahaksin siin talle vastu vaielda. Sina ei pea mitte midagi! Mine oma teed, ava vaid süda ja tunneta, kus ja milline on sinu tee ja järgmine teekäänak. Ole julge ja naudi. Mine rõõmuga! Sest tea – kui kaasneb rõõm ja rahulolu, siis sa ei eksi oma teelt mitte kunagi.
_________________________________________
Sisemine laps ehk
Tere, mina olen Ristiina!
1.osa
Inglid viisid mind kokku inglinaisega- Riina Grethieliga. Valgusesaar oli üks esimesi vaimseid internetilehti, mida nautisin ja mis mind julgustas otsima. Riina tegi inglikursuseid ja ma võtsin kahest nädalalõpukursusest osa. Üks asi on see, mida võib tunda üksi inglitega tegeledes, mitme kraadi võrra kangem on grupikogemus, kus enegriad on liitunud. See oli minu jaoks midagi eriti müstilist, sest õppisime ühenduse saamist oma sisemise lapsega. Ime järgnes imele. Minu sisemine laps rääkis minuga, vastas küsimustele, näitas pilte ja oli absoluutselt avatud, nagu oleks koguaeg vaikselt oodanud minu ärkamist ja vastukaja. Ta oli 9 aastane, ta sünnipäev on 8 märtsil, tema nimi on Ristiina ja ma otsustasin ta lihtsalt üles joonistada.Palun ärge hinnake seda kunstina ja teadke- ma ei ole nägude joonistamisega varem tegelenud.
Kuigi Ristiina ütles oma vanuseks 9, tundus ta kasvult 4-5 aastane. Selline väike, kahe patsiga punakasblond tüdruk. Algul ma panin ta vastused kirja, aga mõne aja pärast selgus, et me saame suhelda ka ilma segava paberi ja pliiatsita. Otse. Kord küsis ta minult, kas ma tahan näha, kus ta elab. Muidugi tahtsin. Silmad kinni, käest kinni ja minek! Ta viis mind kuhugi aasale. Paari võimsa tamme taga oli suur ja tugev palkmaja. Uksepakk oli kõrge ja üle selle andis ikka astuda. Tuppa sisenedes oli vasakul akna all suur suur puust laud ja selle ümber pingid, eemal seinte äärtes puust voodikesed, kaetud valge heegeldatud pitslinaga. Kõik oli ideaalses korras, laual oli vaas metsalilledega, põrand läikis puhtusest, kriitvalged voodikatted ilma ühegi kortsuta!
“Tahad sa näha minu ema? “küsis Ristiina. Muidugi tahtsin! Seina ääres oli tool ja selle peal oleks nagu haljendanud kuusepuu. Asi tõmbas mu tähelepanu ja tundus kahtlaselt tuttav energia. Vaatasin hoolikamalt ja tunnetasin. See ei olnudki kuusk, see oli energia! Roheline ja maast ülespoole tõusev. Liikuv, pulbitsev, hõljuv, mitte staatiline. Energia pöördus heatahtlikkusest pakatades mu poole:”Sa mõtlesid, et ma olen kuusk jah?!” Vauuu, rääkiv energia! Jah, ma mõtlesin tõesti, et ei ole võimalik, et mu sisemine laps peab enda emaks jõulupuud. See oli minu kohtumine Maa-Emaga. Ta ütles mulle, et tunneb mind ning palus astuda lähemale ja tunnetada teda. (Saatsin magama minnes tihtipeale kuldsed juured maa südameni, vahel oli tunne, et keegi puudutab neid. Nüüd, selle rohelise energiaga suheldes, oli tunne väga tuttav, oli taas kokkupuude.) Ütlesin, et see koht on väga kena ja armas ning küsisin, kuidas siin nii väikeste laste puhul sellist korda hoitakse? Ta ütles, et ainult mina näen seda nii. Ma ei mõistnud. Ta küsis, kas ma tahan näha, kuidas see koht võiks veel välja näha, ja ma palusin seda näidata. Kohe oli mu ees suur ja hämar koobas, kivikoobas, mille seinte äärtes lebasid loomanahad ja keskel suitses väike lõke. “Tahad veel näha?” Loomulikult ma tahtsin! Olin väga heledas, väga kõrgete lagedega suures lossis, kus rippusid ülalt alla võimsad kristall-lühtrid ja laste voodikesed olid hõbedast baldahhiinid. Mulle näidati erinevaid pilte, et kaotaksin piirangud. Minu vestlus Maa-Emaga oli pikk ja väga südamlik. Kui me Ristiinaga palkmajast lahkusime ja teeserval maasikaid korjates tagasi vaatasin, siis polnud seal enam mingit maja. Sooh… Ristiina jooksis teiste omasugustega ringi ja kõik kõkutasid minu jahmunud nägu nähes naerda. Mulle jäi mulje, et minusuguseid ohhootajaid on sinna ennegi sattund 🙂
Ristiinaga oli väga vahva suhelda, uurida “nende” maailma ja teada, kuidas seal asjad käivad. Neid oli grupis 10 last, erinevate vanustega. Ristiina nimetas neid õdedeks ja vendadeks. Igal õhtul oli mingi kindel aeg, kus ta tahtis minuga ise suhelda. Nagu laps ikka. Lihtsalt jagades oma päeva muljeid ja tegemisi. Vahel ronis ta sülle ja see oli niivõrd tuntav energia, et käed ise tõusid ta ümbert kinni võtma. Kui ma käisin õhtuti jooksmas, ilmus ta vahel välja. Tema põhitrikk seisnes selles, et ta ilmus minu peegelpildina. Maapind oli nagu meievaheline peegel, ta ütles, et nii nad mängivad “kodus” ja see on lõbus, kui mina käin maa peal ja astun tema jalataldade peal, tema aga käib pea alaspidi ja iga järgnevat sammu peab hoolega sihtima, sest “Ahh, sa astud alati nii pikad sammud, no kuule…!” Vahel talle meeldis joosta ja siis hooga seisma jääda. Vahel ta tahtis lihtsalt hüpata. Vahel me istusime rannapargis tamme all, kummalgi pea peal tammetõru. Lihtsalt et vaadata, kelle kannatus katkeb. Tõde on, et seda mängu ei võitnud ma iial… 🙂
Loed seda ilmselt praegu ja mõtled, et ma olen peast põrunud? Täitsa vabalt võid mõelda, ma mõtleks ise ka ilmselt, kui poleks seda kõike ise läbi elanud ja kogemust saanud. Aga sellest saad lugeda 2 osas – sisemine laps ehk Madalam Mina on väga rõõmsameelne ja mängualdis ja vallatu. Ta on vaba ja spontaanne. Samas võib ta ka olla täiesti ülekäte ja ülbe. Sellisel juhul tuleb natuke selgitustööd teha. Kindlasti ei ole kõik kohtumised kohe kerged tulema ja avanema. Nii nagu meie ei sarnane, nii ei sarnane ka sisemised lapsed. Kõigil on oma taust, oma lugu, omad rõõmud, mured, hirmud ja lootused ning soovid. Kõigil on oma minevik. Temaga on raske kontakti saada, kui sa vaevled kahtluste ja ego küüsis, püüad leida sõnu ja kaalud teemasid. Suhtlemine õnnestub kergelt, kui sa ei punnita, ei vaagi, ei kahtle. Kui lihtsalt oled ja tunnistad seda- jah, see toimubki siin ja praegu, ning on nagu on. Kui lubad endale ja oma kehale seda uskuda ja tunnetada, siis kõik voolab. Võta seda mänguna. Ja ta tunneb seda kohe ning kontakt ongi olemas. Tahad proovida? Võta paber ja pliiats. Kirjuta parema (juhtiva käega) käega küsimused.
1. Mis su nimi on?
2. kui vana sa oled?
3. Mis sulle meeldib teha?
4. Mida sa kardad?
5. Mis on su lemmiksöök?
6. Mida ma saan sinu heaks teha?
Sa võid teha selle kohtumise just niisuguseks nagu ise soovid, tõstes vibratsiooni küünalde, muusika, viiruki või kuldse valgusega. Istu vaikselt, kutsu teda ja tunneta, palu tal seista enda ees. Ole temaga üks, tunneta tema energiat. Ole rõõmuga, taha olla! Siin on vajalik vaid sinu vaba tahe kohtuda oma sisemise lapsega. See on mäng, mängi temaga, ära ole krampis ja tõsine 🙂 Nüüd võta pliiats vasakusse kätte, võta ette uus paber ja palu tal vastata. Palu tal kirjutada. Lase voolata vabalt sellel, mis tuleb… Ja kui ta seekord ei räägi, siis pole ka mitte midagi katki ja äkki on põhjus selles, et sa ise oled krampis? Kohe on ju krampis temagi. Lõdvestu… ja proovi uuesti. See on ainult mäng… Ja ära unusta ütlemast seda, mida südames ta vastu tunned – Ma armastan sind!