Katkend Paulo Coelho raamatust “11minutit”
Kuna ma olen esimene ja viimane
ma olen austatud ja põlatud
ma olen pordunaine ja pühak
ma olen naine ja neitsi
ma olen ema ja tütar
ma olen oma ema käed
ma olen viljatu ja lapsi on mul palju
ma olen abielus ja vallaline
ma olen see, kes annab elu,
ja see, kes ei sigi kunagi
ma olen sünnitusvalude leevendus
ma olen abielunaine ja -mees
ja ma olen oma mehe loodu
ma olen oma isa ema
olen oma mehe õde
ja tema on mu hüljatud poeg
austage mind igavesti
sest ma olen häbiväärne ja suursugune
(Hümn Isisele, III või IV (?) saj, leitud Nag Hammadist)
***
Maria päevikust, päeval, mil ta kohtas šveitslast:
Kõik kinnitab mulle, et otsus, mille ma praegu teen, on vale, aga eksimine kuulub elu juurde.
Mida maailm minust tahab? Et ma ei riskiks? Et ma läheksin tagasi sinna, kust olen tulnud, julgemata elule “jah” öelda?
Üheteistkmneaastaselt tegin ma vea, kui üks poiss minult pastakat küsis, siis ma sain aru, et vahel ei tulegi teist võimalust, et parem on need kingitused vastu võtta, mis maailm pakub. Muidugi on see ohtlik, aga kas ohtlikum, kui see, et bussiga, millega ma 48 tundi siia sõitsin, oleks võinud õnnetus juhtuda?
Kui ma pean kellelegi või millelegi truu olema, kas siis esmajärjekorras mitte endale?
Kui ma tõelist armastust otsin, peab mul kõigepealt küllalt saama keskpärastest, kes mu teele satuvad.
Oma vähese elukogemuse põhjal olen õppinud, et mitte keegi ei oma mitte midagi, kõik on meelepete – see käib nii materiaalsete kui ka vaimsete hüvede kohta.
Kes korra on kaotanud midagi, mis tema arvates juba talle kuulus (ja seda on mul mitu korda juhtunud), see saab lõpuks aru, et tegelikult ei kuulu talle midagi. Ja kui mulle midagi ei kuulu, pole mul vaja raisata aega selle peale, mis pole minu…
Parem elada nii, nagu oleks tänane päev esimene (või viimane) mu elus.